mul pole köiki täpitähti

aga kirjutan ikkagi. niisiis. 2 päeva veel ja siis täpselt kell 14.50 vihiseb lennuki kumm tallinna lennujaama lumistel radadel ja rööm on piiritu.
koolis on hetkel käsil komp.nädal ja nagu ikka yritatakse noori heliloojaid kodutöödega manalateele saata aga ei!, mina olen tugev ja saan hakkama. muuhulgas pean enne ärasöitu elektronmuusika vaimusynnitisega hakkama saama ehk siis tegema teose jalgratta helidest.
täna öhtul on jakobi juures istumine (istume korralikult ja räägime intelligentselt heliloomingust), umbes nii nagu meil eelmine laupäev johani juures itsumine oli. väga korralik, alkoholivaba muidugi.
..pean töttama, möte jääb pooleli ja nii paljud asjad ytlemata, aga loeng algab kohe.

nüüd

on mul katjast lihtsalt kahju. kogu tema naiivsuse ja kergeusklikkuse ja pärast. me rääkisime eile õhtul tema jeemenisse-sõidust ja minu väljakolimisest; mina mõtlesin, et ta sõidab sinna mingi programmiga seoses, et asi on kuidagigi ametlik, aga ma ei üllatunud eriti kui ta tõelisi tagamaid paljastama hakkas. nimelt elab tal jeemenis üks sõbranna, kelle mees ja tolle perekond sealt pärit on, ja see sõbranna on praegu belgias ja katja ootabki, et too belgiast siia tuleks ja ta loodetavasti endaga jeemenisse viiks. elamise saaks ta selle sõbranna mehe pere kaudu ja ülikooli juhul, kui seal veel vabu kohti on. kindalt eriala kui sellist tal seal ei oleks, õpiks alguses keelt ja siis kõike muud (seal polevatki erialasid, kõik taovad ühte rauda). ja siia ta ka jääda ei saa, sest elamisluba saab selle aastaga läbi ja uue hankimiseks peab tal seaduse järgi iga kuu 8000seki olema pangakontol ette näidata. eelnevatel aastatel on ta selle raha kokku laenanud, aga enam pole võtta. ja kui ta valgevenesse tagasi läheb, siis on kõik sillad selja taga põlenud, sest suurest armastusest oma kodanike vastu ei ole inimestel praktiliselt võimalik riigist (valgevenest st) lahkuda, kõik jäetakse kenakesti kuskile paberimajanduse taha toppama ja ongi kõik. ela ja armasta oma kodumaad, tahad sa seda või mitte. ja silmarõõmuga, kellega ta abielluma pidi, on ka lood kahtlased. tollel on ainult ajutine elamisluba siin ja ega temagi tea, mis tast saab. ei ole küll romeo ja julia, pigem romanžshžhatab ja džhuli, aga kurb on ikka.

minu enese elu pole pooltki nii värvikirev, ei tea kas on hallikirjugi. elan kojusõidu-ootuses ja nüüd ka elamispinna teadmatuses. kui ühtedelt nädala lõpuks (kellele ma oma puhtaksküüritud molli pühapäeval näitamas käisin) eitava vastuse saab, siis kolin johani juurde. ega sellest head nahka saa, aga siia immigrantide kisast kajavate mustamäe-majade vahele ka jääda ei taha. ja ilma katjata poleks see lihtsalt enam see (pisar).

andke

mulle kuulipildur, käsigranaat, kirves, bazuka, käputäis lõhkeainet; ükskõik mida, mis hävitaks selle katja neetud arvuti. ma ei kannata enam seda klaviatuuri toksimise heli! lisaks kõigele libistab ta pidevalt sõrmedega üle, arvab vist et ta on mingi proff tonksutaja. muudkui klõbistab ja libistab, klõbistab ja libistab, klõbistab ja libistab... ja seda kõike ülikiiresti (muidugi, kui sa nii palju aega arvuti taga veedad siis on asjatundlik trukkija kiirelt võtta). ma ei suuda isegi pikka ja südantpuistavat blogi sissekannet enam teha, sest ma ise klõbistan ju ka ja ajan tagatipuks ennast veel ise oma tegemistega närvi. miks ta ei võiks oma tulevase jalamati juures olla? või äkki neil on kirglik suhe internetis, suhtlevad ainult läbi msn-i. oi kui kuradima romatiline. see selgitaks miks ta pidevalt ja ilmselgelt läbematult msn-i vetluskaaslase vastust ootab (trükib helikiirusel oma osa ära, teeskleb et vaatab siis mingit vilmi kuigi samal ajal klõpsutab msn-i vestlusakna ekraanile ja ära, mis siis et see oranzhiks ju muutub kui keegi uue sõnumiga jälle lagedale tuleb.) kärsitu armastus, mis muud saab see olla. ja mina, närvihaige, olen lihtsalt kade.

no ausõna kaua võib...

kuuldavasti

pole tali tallinna taeva jäänud. siin on samuti külm ja karge, aga muru on ikka värdjalikult roheline ja see vähene valge, mis paar päeva tagasi maha tuli, on ainult talve varju vari. kui sedagi.
karolinal on tema peiks (õigemini kihlatu), krzys, külas. helilooja ja akordionimängija. nende kahe seltsis, sekka veel rootsi heliloojaid ja natuke muidki, olengi selle nädala veetnud. paar kontserti on ka olnud - kolmakal ''kuri kodu'', mis oli kaunikesti läbikukkumine, reede pärastlõunal maxmsp-kursuse lõpukontsert ja õhtul nüüdismuusika kontsert koolis.
neljakal käisime karolina ja krzysiga ujulas ja saunas (nagu meil neljapäeviti nüüd kombeks on saanud), seekord oli ujula madalaim hüppetorn (5m) avatud ja muidugi läksime kargama. vähe jalad ei värisenud ja vähe kõrge see torn ülevalt alla vaadates polnud. muidugi mina tossike ei julenud täitsa üle ääre vaatama minna ja jooksin kaugelt sisse, seda suurem muidugi hoog.. kõige kummalisem on aga see aeg kui sa õhus oled - see kestab ja kestab ja kestab ja sa jõuad miljon asja läbi mõelda, ka seda, et miks sa kurat juba vette ei kuku. kahest korrast sai meil küllalt. pärast tulid nad minukale, johan ühines ka hiljem.
reedene maxmsp kontsert oli isegi tükk maad ägedam kui ma oskasin ette kujutada - sai teistega isemõeldud ja õppejõu poolt valmistehtud ''pillidel'' improviseerida ja igast nuppe keerata ja lollitada ja müra teha. publikuks olid muidugi ainult teised heliloojad ja mõned meie õpetajatest, paar sexchange student'it kah, solidaarsusest vist. aplaus oli suur ja vägev, kiidusõnad ülevoolavad. ma arvan, et ma hakkangi nüüd ainult kompjuternaja muzika't tegema.
pärast seda oli hansuga en-till-en möte ehk kohtumine teise noore heliloojaga üks ühele. nimelt käis ole välja idee, et kõik heliloojad saavad omavahel kokku, kord kahe nädala jooksul ja nii terve aasta (kuni sa oled kõigi bakalaureuse omadega osakonnas korra kohtunud). vaatate teineteise teoseid, puhute juttu, annate nõu jne. amatööri erialatund ühesõnaga. hans on 40ndates eluaastates endine arheoloog, kes ühe päeval (mõned aastad tagasi) avastas, et helilooming on tema kutsumus. ilma noote tundmata hakkas mingil arvutiprogrammil komponeerima, astus visby'sse ja nüüd siis götebogi (võibolla ma olen seda kõike juba rääkinud, sel juhul pean vabandama). meil on sarnane mõtlemine ja arusaamine muusikast, ta meenutab mulle natuke seda aega, kui ma keskas olin (eriala mõttes), niiet ma oskasin isegi üht-teist talle soovitada ja omapoolseid ideid välja pakkuda. ei olegi nii hull see õpetamine, kes oleks võinud arvata.. no ja hans on äge ka.
õhtune nüüdismuusika kontsert oli valu minu hingele. mängiti skandinaavlasi - mingi norra tšikk, taanlane ja rootslane. norraka lugu oli suures osas improviseeritud mumeelest, ja igav. taanlane oli simon steen-andersen ja ta andis ühe oma loomingut tutvustava loengu nädala alguses: fantastilised ja geniaalsed ideed aga muuska ise.. oijah. ja rootslane oli neist kolmest veel kõige hullem. ma oleks tahtnud nende 20 minuti jooksul korduvalt saalist lahkuda. õnneks muutub su keha ja mõtlemine lõpuks nii tuimaks, et sa lülitadki ennast automaatselt välja. kõnealuse loo autor lõpetas magistri eelmiselt aastal siinses komp.osakonnas. selline on siis tulemus täiesti vabas keskkonnas, kus õpetaja kiidab sind ALATI, mida sa ka ei teeks ja sa teed ainult seda, mida tahad. minu hing oskab ainult igatseda eespere rangust ja kiidusõnu, mida kuuleb ehk vaid paar korda aastas, kuid siis tõesti ka asja eest.
pärast kontserdi''elamust'' läksime karolina poole poola viina mekkima. algul oli meid päris vähe, nagu oligi esialgu plaanitud, pärast ei mahtunud kõik kööki äragi - segamini rootsi ja välismaa noored heliloojad ja eri rahvusest tulevased arhitektid (karolina naaber on poolakas henryk, kes õpib arhitektuuri). viinavõtmises jäid muidugi kõik poolakatele ja eestlastele (manki änd smart pidžn) haledalt alla.
järgmisel päeval käisima karolina, krzysi ja krianiga johani pool lõunatamas, nägime ka tema uue elamise ära. kaunis, kergelt pohmelline ja talviselt karge pärastlõuna.
katja on mitmeid öid sel nädalal kuskil ära olnud, minu pea suutis juba jõuda järeldusele, et ta on endale internetist mehe leidnud (sest enne seda istus ta jätkuvalt ja koguaeg arvuti taga. kes oleks võinud arvata, et arvuti klaviatuuril klõbistamise heli võib NIIIMOODI närvidele käia) ja temaga kuskile metsa läinud. nüüd aga selgus, et ma palju mööda ei pannudki - katja pöördus minu poole laupäval lausega ''evelin, kas me saaksime korraks rääkida'', mina jäin huviga pauku ootama. pauk oli päris suur. tal olevat 2 võimalust - kas ta saab välkale õppima (jeemenisse, kuhu ta väga tahtvat minna juba pikka aega) või abiellub. mingil tema sõbranjel olevat mees ja sellel mehel sõber (mingi araablane või türklane), kes võibolla katja tulevaseks saab. kae nalja, ei olegi ta nii usklik ja vaga midagi. nüüd ma siis tean, kus ta eile öösel oli. ja kogu selle jutu mõte oli see, et ma saan nüüd selle elamise omale ja hakaku aga toanaabrit otsima. muidugi oleks tore rahus üksi elada, aga 3000 seki eest (ma saan stipi 4000 seki) kuskil mitte just kõige turvalisemas elamurajoonis... eks näis, mis tulevik toob. äkki leiab kuskil kesklinnale läehemal midagi. või siis uue toanaabri.

päh

tahan koju

en fix idé

praegugi kuulen toa teisest otsast katja lõhverdamist.. nimelt istub ta arvuti taga ja vahib miskit videoklippi ja arvuti taga on ta istunud 3-4 päeva järepanu. püha raali soetas ta endale u nädal tagasi, algul oli probleeme internetiga (naabri oma ei tahtnud tõmmata) aga see läks kähku mööda. koolis ta vist praegu käima ei pea - eeldatavasti kirjutatakse neil parajasti lõputööd, aga ta otsustas selle kevadesse lükata. nende asjadega pole teatavasti mõtet kiirustada. ja nii ta siis istubki alatasa arvuti ees - kui ma koolist või kuskilt mujalt tulen, kui ma õhtul kodus olen, kui ma kell 5 hommikul (!) vetsu lähen.. ainult hommikuti kui ma kooli pean minema, siis magab ta nagu beebi. vot nii juhtub kui tuled riigist, kus kõik uksed pole nii valla kui mujal. jaa-jaa, nii need idast tulnud tüdrukud siin hukka lähevadki. algul vaatad jah et oi kui toredad klipid siin youtube'is on, aga kui sa lõpuks avastad, mida kõike netist alla saab laadida....

this is a man's world

45.nädala (siin käib arvestus eelkõige nädalate kaupa) teine pool on olnud üpriski testosteroonihõnguline. nimelt käisin ära stockholmis, kuhu kogunesid noored heliloojad göteborgist, malmöst ja stockholmist arutamaks naissoo vaegust heloloomingu valdkonnas. sest kui mingil alal valitseb sugude ebavõrdsus, hakkab rootslasel hinges miskit kriipima - ''see pole õige, midagi on valesti, v-o kedagi diskrimineeritakse, õpe või töö ei kulge normaalselt'' jne. ja leidub alati keegi, kes härjal sarvist kinni haarab, nii ka sel korral: leidus 2 akiivset naisterahvast, kes korraldatud küsitlusankeetide põhjal lõid numbrid kokku ja organiseerisid genus-projekti, kus posu noori heliloojaid said koos ajurünnakut teha ja välja käia hulganisti lahendusi ning lõpuks üdini positiivselt meelestatud lõpukõnes kuulda, kuidas edasiseks tegutsemiseks juba rahasid on taotletud ja kuidas usutakse, et sellest kõigest kasu on olnud ja olukord kunagi ka muutub. mis siis, et siiamaani on ajalugu näidanud, et ainult ülisitked naised selles valdkonnas pinnale on jäänud hulpima, mis siis, et suur meeste ülekaal muudab needki vähesed naised üpriskiväga mehelikeks ja nood mehed kohtlevadki neid naisi nagu mehi, mis siis, et naise roll ühiskonnas on ikkagist teine ja temalt oodatakse palju varasemat n-ö täiskasvanukssaamist. igastahes. ma olen vist liiga teistsuguses ühiskonnas ja teistsuguse ajalooga riigis üles kasvanud, et sellele kõigele mitte skeptilise pilguga peale vaadata. aga rootslane usub (ja eriti agaralt teevad seda suures ülekaalus olevad noored meesheliloojad, kes kusjuures arvavad veel, et naisheliloojal on kergem läbi lüüa kui nendel) ja tegutseb ja see on ju põhiline.

enne suurlinna sõitu olid päevad täis maxmsp-d ehk hommikust õhtuni arvuti taga mõnulemist. ja ma ei oska ikka mitte midagi selle programmiga peale hakata..

kolmakal käisin johaniga õlut joomas, paar 1.kursuse heliloojat liitus meiega pärast veel ja ühiselt sai nõuks võetud, et järgneval nädalal, mis on ühtlasi ka komp.nädal, saab õlu olema meie igaõhtune jook. mis oli muidugi otseloomulikult kainete inimeste otsus. eks näis, kuidas kujuneb.
stockist tagasi tulles käisin beatega mingil kahtlase kvaliteediga jazzikontserdil ja pärast õlleklaasi kummutamas. kõik said kirutud, mured kurdetud, probleemid lahendatud, teised taga räägitud ja koju maha jäänud elud paljastatud. beate on ka kusjuures oma osakonnas (jazz) vähemuses. eks ta ole - this is a man's world.

tulev nädal toob komp.nädala kõrval ka kooriproovid, mida mina kui (uhkusest puhevil) lauldav helilooja külastama peaksin - lauldakse ''kuri kodu'' ja kui ma sinna targutama ei lähe, laulavad need debiilikud kõik ju puha rootsi hääldusega. küll see oleks alles naljakas.

unustasin

mainida, et käisin reedel brännö'l, mis asub skääridel, otse göteborgi külje all. ka tädi tinnul õnnestus üks nendest kivilahmakatest ära näha. tegu on äärmiselt idülliliste saarekestega - paljas kivi, natuke sammalt sinna peale, kanarbik ja paar puud, mõned majad. iga saar on omamoodi. brännö on skääride suurim, kivist tühermaad hulganisti ja nii ma siis leidsingi ühe koha (kuhu ei viinud loomulikult ükski tee, seevastu sai natuke pekke lödistada ja turnida), mis asus kohe mere ääres, aga seal olid päris kõrged kaljud, nii, et nad lahknesid kaheks ja nende vahele jäi üks väike järv ja sa said istuda seljaga vastu kaljut, selja taha jäid meri ja külm tuul, ja päike paistis näkku ja oli nii vaikne. nii vaikne. kes on lugenud muumitrolli (kõiki osi!), see võib endale neid skääre päris hästi ette kujutada. tükike taevast maitsta, enne kui sooja (põrgu)sauna minek.

katjaga suhtleme rõõmsalt edasi, kuigi ta oli nüüd 2 ööd ära kuskil. ainult ümberpaigutatud asjade järgi võis aimu saada, et ta on kodus käinud. mine tea, äkki harrastab patuelu kuskil. vaevalt.

kool on üks suur ajude knyllar - koduseid ülesandeid on nii et tapab pluss katsu veel kõige kõrvalt eriala teha. häh. ei ole siin mingit popipanemist nagu eestis. see-eest pole semestri lõpus ühtegi eksamit ega arvestust ja kool algab alles jaanuari keskel; igav ei hakka ka kunagi - tunniplaan muutub pidevalt, üks intensiivne kursus lõpeb ja teine algab.. nt praegu on kõige muu kõrvalt käsil maxmsp kursus. puhas matemaatika! mõnus! mul on nii hea meel, sest matemaatika on alati mu lemmikaine olnud ja ma sain ju tmkk-s tugeva põhja alla (heldimuspisar mõeldes tmkk-le).

reede

õhtul käisid ivan ja johan minukal eesti šokolaadi degusteerimas. kalevi kommivabrik sai ainult positiivset vastukaja, rüüpasime veini kõrvale ja kõik oli tore. ainult et. mu toanaaber paljastas järjekordse palge - kohe kui ta kuulis, et mu külalised on meessoost, läks ta ähmi täis, sidus endale rätiku pähe ja algas arutlus, et kuidas me nüüd teeme - kas tema läheb kööki ja meie jääme tuppa või lähme meie kööki ja tema jääb tuppa või läheb ta hoopis mingi sõbranje juurde, kes elab vastasmajas. see ei tulnud hetkekski kõne alla, et me kõik ühes toas võiksime olla. mehed kui leeprahaiged, pidalitõbised - jookse, kuni jalad veel kannavad, ja vaata, et su rätik peast ära ei kuku, jumalaeest! tagasi kiviaega, üürime endale toa kloostris. sel ajal kui mina va patune külalistele bussipeatusesse vastu läksin, põgenes tema tuhatnelja vastasmajja (kuigi minu ettepanek oli, et me teeksime nii, nagu temal mugavam on ehk siis oleksime lihtsalt seal, kus teda ei ole. nii lõpuks iseenesest kujuneski..) ja kui ivan ja johan lõpuks öö hakul bussi peale saadetud said, ei vahetanud katja minuga sõnakestki. viimane piisk minu patusesse karikasse oli tõenäoliselt alkoholi tarbimine; paistab, et mul on õnn elada koos ''ma ütlen EI kõikidele pattudele siin elus''. ka järgmisel hommikul vaikis ta nagu haud ja oli ERITI kaua vannitoas, tavaliselt ta ikka küsib, et ega mul vannituppa vaja ei ole. no ja terve laupäeva onasin koolis koduseid ülesandeid teha - elektronmuusika, instrumentatsioon, 20.saj muusikateooria.. pärast pidin beatega (austria bassimängija jazz-osakonnast) pittu minema, aga olles ca tunnikese kuskil göteborgi elamurajoonides ekselnud leidmata õiget kohta, me loobusime. ja kõik, kellele helistada sai ja kes pidid meie tuttavatest seal olema, ei olnud sinna läinudki. niiet läksime lõpuks kooli juurde tagasi, võtsime ühe õlle ja siis koju magama. katjat kodus ei olnud ja pole siiamaani tulnud ka. mine tea, äkki saigi kuskile kloostrisse.

ja nädala alguses, teisipäeval oli erialatund a la sverige - kuna paljudele siin (eriti esmakursuslastele) valmistas peavalu, et erialatunde nii harva saab, tõstatati see küsimus eelmisel komp.nädalal. ole aga ütles seepeale, et kõik on rahade taga kinni pluss peetakse göteborgi komp.osakonda väga tugevaks (ehk kogu õppesüsteemi, mis selle taga seisab) ja seega ei hakka keegi midagi muutma. küll aga tegi ole ettepaneku proovida teha rühmatunde - sa lähed erialatundi koos ühe või kahe teise heliloojaga, sul on ca 30 minutit private ja seejärel võivad teised soovi korral sõna võtta - anda nõu, esitada küsimusi, teoretiseerida jne jne jne. ühesõnaga teha kõike seda, mida nad niiväga armastavad siin. ja sul on alati võimalus selle rühma siseselt kokku saada ja arutada mingeid probleeme, mis sul seoses teosega tekinud on. oleks nagu rohkem erialatunde, jah. ainult et mitte koos õige õpetajaga.. lõpuks olime mina, johan ja ivan ainukesed, kes seda meetodit proovisid ja ausalt öeldes mina pole küll kindel, kas see mulle passib. rääkija ma suurem asi pole, eriti kui asi puudutab muusikat (aga ma olen muidu ka ju selline vaiksem tüüp), ja teiste verivärskeid teoseid kommenteerida ka ei oska. mina näitasin lihtsalt partituure, nemad joonistasid tahvlile üüratuid skeeme, teoste taga on joonised, kalkulatsioonid, reeglid, sügavmõttelised ideed. ma ei saa ju ometigi öelda ''aga kas seda teost kuulates kujutab või näeb keegi seda graafikat ette? kas ta saab aru, et sa oled kasutanud ülemhelisid nr see, see ja see?'' või on nende oletatav kuulajaskond nii advanved, et see pole mingi probleem nende jaoks. oo ülim komplekssus! muusika - ma ei pea sind enam KUULAMA! milline kergendus! no ausõna, käige kõik sinna kohta.. ühesõnaga ma olin vait nagu surnud kala seal tunnis. ja ei ole eriti põnevil ka järgmise tunni pärast, mis on juba ülejärgmise nädala alguses. erinevalt ivanist ja johanist, kes juba kibelevad näha, et kuidas kõik edasi on läinud ja milliseks järgmine koosviibimine kujuneb. võibolla on tõesti nii, et erialatund on midagi nii intiimset (umbes nagu seks), et seda lihtsat ei saa kellegi teisega jagada. nagu ütles üks noor lootustandev eesti helilooja mulle lohtuseks. seniks aga harrastagem grupiseksi!

hirss, tatar ja šokolaad

- rohkem pole eluks vaja.

möödas on õnnepäevad, mil õpetajate õpetaja krõpsuga tennised (sest ta ei oska paelu siduda) rootsi suuruselt teise linna puhtaid tänavaid määrisid. nagu ikka, jäi meil hambusse kinni paar sõna, seekord vähe sündsusetumad - knyllarbullar ja pessaar. esimene peaks olema tegelikult üks tüüpiline rootsi maius kanelbullar ehk kaneelisai ja teine uus tuttav nimega besar (tema nime oli raske meelde jätta). no ja sõna knylla - kes ei tea, see võib aimata. kaneelist on asi igastahes kaugel.

mõni aeg tagasi helistas keegi noormees seoses toa üürimisega (olen igaksjuhuks kuulutuse üles pannud, ehk leidub kuskil kesklinnale lähemal miskit. eraldi toale ei ütleks kunagi ei), kuid üsna pea kaldus jutt kusagile väga kaugele ja lõpuks tuli välja, et tegu on perverdiga, kes oma fantaasiatel jenny-nimelise kaasüürniku näol lennata laseb.. ütleme siis nii, et kui ma oleks sinna elama läinud, võtaks mu looming väga huvitava pöörde - teosed pealkirjadega ''..then i come, then jenny comes, then i come again.. '' (rondovormis), ''jenny came into my room without knocking'', ''jenny's 17-year-old cousin came for a visit'', ''in the sauna'' jne jne jne. no võta näpust (või kuskilt mujalt).

kool on kool nagu ikka. iseäranis meeldib ansambli dirigeerimine, kus posu heliloojaid ühe vehkimise saatel kas laulda joriseb või pilli üritab mängida. kompott missugune, aga see-eest on naljakas.

no ja lõpetuseks siis veelkord kiidusõnu hirsile, tatrale ja eesti šokolaadile, mida keegi koormaloom mulle toonud on. smaklig måltid!

syntymäpäivä

oli tosi kivaa. sain isegi kingitusi ja õhtul baaris toodi õlle kõrvale suur roosa (sest ma olen ju tüdruk) kokteil säraküünlaga ja baaritäis rahvast laulis sünnipäevalaulu. vanemate postipakk pole ikka veel kohal ja pakkide pakk tuleb alles reedel, niiet elul pole väga vigagi. toanaabriga on läbisaamine ka vähe parem - enne olid tal plaanid kuskile mingi sõbranje juurde kolida ja meie suhtlus oli väga napisõnaline ja pealiskaudne, nüüd rääkisime isegi üks õhtu poole ööni poliitikast (ta õpib rahvusvahelisi suhteid). kuigi kummaline on ta endiselt.. nt tekkis tal paar päeva tagasi kinnisidee, et ta tahab oma mustast juuksevärvist lahti saada ja värvida ennast oma loomulikku heledamat pruuni tooni. aga mingil põhjusel ei läinud tema juuksed peale blondeerimist suurt heledamaks, ka mitte kolmanda korral järel (!), kuigi mina, tark, hoiatasin, et see hästi ei lõpe. läkski pea lõpuks rohekaks. aga kuna ta on muslim (või miskit taolist) ja kannab pidevalt peas rätikut, siis ei olnudki see nii hull olukord. ütlesin mina. ja soovitasin pidada vähemalt 2 nädalat värvimisel vahet, muidu ta pea pruuni juuksevärvi lihtsalt ei võta. aga kas ta kuulas mind? ei.. esimesel korral oli midagi pruuni- ja mustalaigulist, teisel korral juba praktiliselt must. tagasi alguses. ergo - tuleb alati tarka evelini kuulata!

viimane

päev enne kui tuleb 22 - viimane taks.

nädalavahetusel oli nüüdismuusika festival, nimeks geiger. 2 ülipikka õhtut (kokku ca 12 tundi) eriti halba müramuusikat. täiesti liialdamata! ma ei tea, kas nüüdismuusika ongi nüüd siis sedapsi ja eestis ollakse kas maha jäänud või omast ajast ees, aga siin on kõik nagu ühe vitsaga löödud ja kirjutavad/mängivad/improviseerivad lihtsalt müra. muusika, mis ei tekita mingeid emotsioone; kui, siis ainult äärmiselt ebameeldivaid ja soovi ruumist lahkuda, kõrvad kinni panna. viimane on kusjuures kohati paratamatu, sest volume keeratakse nii tugevaks, et seda ei olegi füüsiliselt võimalik normaalselt kuulata - su trummikiled lihtsalt lõhkeksid (enne loo algust jagatkse rõõmsavärvilisi kõrvatroppe). ja kui veel lisada massiivsed kõlarid ja nende poolt tekitatud vibratsiooni, mis keha läbib, siis on see füüsiliselt nii ebameeldiv kompott, et ma ei nimetaks seda mingil juhul muusikaks. oijah. nukraks tegi see festival. kuhu on muusika jõudnud?? heakene küll, liigume edasi ja oleme progressiivsed jne aga kas mitte müra ei ole see, mis meid igapäevaselt ja pidevalt ümbritseb ja mille eest me nii väga tahame põgeneda? miks seda siis juurde teha kurat võtaks. ja kui mõni kaashelilooja ütleb peale seda festivali, et talle meeldis see ja et ta tunneb ennast inspireerituna, et ta tahaks kohe kirjutama asuda, siis sellest ei saa ma lihtsalt aru. minu pea pole veel tükk aega nii inspiratsioonivaene olnud ja hing sellist tülgastust tundnud selle nn muusika vastu. ei tea, mismoodi nad seal gotlandil neid heliloojaid kasvatavad (tänapäeva noorte rootsi heliloojate puhul võib rääkida gotlandi koolkonnast, sest 95% nendest on kõik oma karjääri seal alustanud), aga minule see küll mokkamööda ei ole.

käesolev nädal toob endaga taaskord orkestriproovid, mida lõputuid tunde kuulama peab. sekka veel paar muud loengut ja siis ongi juba reede ja tähtis külaline eestist siin. loen juba päevi, et oleks pühapäev ja tema läinud.

heliloojad

on siin isemoodi. 2 tunnust on, mille järgi sa alati rootsi helilooja ära võid tunda: tal on automaatne harilik pliiats ja ta tarvitab snus'i. snus on imepisike teekott, mis on täis tubakat ja mis topitakse endale suhu, ülehuule alla, kergelt külje peale ja mis nikotiiniannuselt võrdub viie sigaretiga. snus on seadusega lugatud ainult rootsis ja norras ja on paganama sõltuvusttekitav. siinsed noored heliloojad teevad paki snusi päevas, ühes pakis on 23-24 teekotti. arvutage ise, mitu sigaretti see päevas teeks. vot nii. muidugi ei tarvita siin kõik seda, aga suurem osa küll. minul kiusatust seda proovida pole veel tekkinud ja arvatavasti ei teki ka. mõni sexchange student on proovinud küll, kõik käivad nüüd ringi, ülahuul kergelt pundunud ja muretsevad, et mis siis küll saab kui koju peab sõitma - pole ju saada enam. no ja kolmandaks tunnuseks võiks nimetada avatuse. olla alati avatud igasugustele diskussioonidele, analüüsile, arutlusele. neile meeldib pidevalt ninapidi koos olla ja pea et teineteise ees komponeerida (perverdid). ivan on muidugi sellest kõigest vaimustuses - taanis oli ta kõik need aastad oma osakonna ainuke helilooja ja tundis üle kõige puudust kolleegidest. nüüd ta siis nautleb siin teiste keskel ja pakub aga välja uusi mooduseid, kuidas meie vaba aega koos ja ainult koos sisustada. isegi erialaga tegeleb ta ainult siin, kas komp.klassis või mõnes teises ruumis, muudkui aga arvutab oma teosed välja (''i have to start calculating on my new piece..''). mis siis, et ta elab üksi ja tal on mac ja sibelius ja finale arvutis ja ta saaks samahästi ka kodus töötada. ei. miks?


komp.nädal kulges ladusalt, kõik sai tehtud. erialatund oli külalishelilooja isabel soveral'iga. eile sai india muusika kontserdil käidud ja paar õllelonksu võetud, muud põnevat juhtunud ei ole. ilmad on päris külmaks läinud, lehed kolletavad kenasti, vahel on märg.

heureka!

ma ei olegi kõige rumalam. lihtsalt NOOR. üllatus-üllatus - kõik teised on siin enamvähem sama nooruslikud kui üks kuri(kuulus) õpetaja tmkk-s. ja teine sexchange student on koguni 33. milline kivi on langenud minu olematult südamelt. ja teine langes ära mõned tunnid tagasi, mil võtsin ennast teiste ees alasti ja olin haavatavus ise ehk siis tegin presentatsiooni ´´mina, helilooja´´. alguses oli jube närv sees, aga lõpupoole oli juba enamvähem. täitsa põnev oli, tekkis isegi diskussioon (ai kuidas mulle meeldib kui minust minu nina all räägitakse või tahetakse mulle aina sügavamale sisse puurida) ja tõstatati nii mõnedki küsimused; hiljem, loenguväliselt poetati isegi siiraid ja positiivseid kommentaare. mida muud oskab üks helilooja tahta?

kuna

ma lähen kohe-kohe kontserdi(te)le, tuleb siit midagi lühikest ja löövat. aga ega minu suust muud ei kuulegi ju.
kolmapäeval käisin paari heliloojaga (johan, martin, ivan) johani ühikas pinksi mängimas. muud päevad on kõik märkimisväärselt koolised olnud.. täna rüüpab ehk enne magamaminekut ühe õlle, et kaks eelseisvat kontserti paremini alla läheks, ja homme on martini soolaleivapidu. nädalavahetus peab äääärmiselt töine tulema, sest järgmine nädal on töökate heliloojate paradiis ehk siis komp.nädal. (pärdiku saba lohiseb iga jumala päev hommikust õhtuni kuulekalt ja monotoonselt ühest klassist teise, muuhulgas peab ta ka soolonumbris üles astuma ehk siis ennast kui loovat isiksust ca 40 minutit presenteerima. einojaa, nalja saab.)
mida muud kui tervisi sinna kaugele eestimaale ja kiitus neile, kes minu järele igatsevad.

istun

kompositsiooniklassis. kuna minu arvuti on sibeliuse-vastane, siis on sellest ruumist saamas mu teine kodu. nädala keskel võib siit päevasel ajal leida päris palju noori ja lootustandvaid (eesotsas muidugi minuga) heliloojaid, kes aga käivad siin praktiliselt kõike muud tegemas peale eriala. no mitte just kõike (jumaltänatud selle eest. seevastu selles ''ühikas'', kus ma elan, tehakse küll kõike. seinad ei olegi nii paksud, kui esialgu paistis. või siis on mõni eriti vali kui ta parajasti ... rõõmu tunneb). aga see selleks.
eelmine nädal möödus orkestriproove kuulates, 4-5 tundi päevas. pluss mõned loengud sinnaotsa, nt elektronmuusika, mida on meil 2. üks on teoreetiline, kus räägitakse rohkem ajaloost ja seal saab erinevaid näiteid vaadata-kuulata, teine on praktiline ja hetkel tutvume üüüüratu helipuldiga. rootsi keeles on muidugi tore sellistest vidinatest aru saada.
neljapäeval käisin (s)exchange student'ite kick-off party'l. mina seda partyks muidugi ei oleks nimetanud - halb söök, halb muusika, kallid joogid ja igavad kõned, mis on omast arust tiivustavad ja vahvad. seltskonnaks olid poolakad - karolina (koorijuht), kristoph ehk ksheshu (karolinat külastav peika, helilooja) ja henrik (arhitekt). peale nelja üldsemittepiinarikast tundi läksime koju.
reedel oli göreborgi suurimas ühikakompleksis pidu, kes elab karolina ja mõned vahetuse omad veel.
laupäeval oli neili sünnipäev (inglane, helilooja) mis kujutas endast lisebergi lõbustusparki minekut ja õhtust pidu. lisebergi jõudsin ma muidugi tükk maad hiljem kui teised ja pidin varem ka ära minema, sest kontserthallis mängiti gubaidulina löökpillikontserti. aga ma jõudsin siiski 1,5 tundi lisebergis olla ja kahel atraktsioonil ära käia. pärast tuli välja, et need olid kõige hullemad... üks oli ameerika mäed (70-kraadise nurga all alla söösta, vähe ma ei röökinud) ja teine the roket (kõikvõimalikud sõlmed 70km/h, vahepeal pea alaspidi. röökisin veelgi). nüüd on kindel plaan sinna tagasi minna, terveks päevaks. ja kui keegi kavatseb mulle külla tulla (soojemal ajal, nt kevadel, sest liseberg pannakse varsti talveks kinni), siis ma vean ta raudselt sinna!
ja nüüd on siis pühapäev. vaevalt, et see suurt midagi toob.

rumal

on olla. see on uskumatu ikka kui targad siin kõik on.

nädalavahetus

oli vihmane, nagu pea kõik päevad siin. reedel käisime teiste vahetusüliõpilastega piljardit mängimas ja tinutamas (vaatamata asjaolule, et ma olin surmhaige). laupäeva magasin maha ja vahtisin telekat, mille me äsja saime. kuna see on aga kasutatud (nagu praktiliselt kõik meie elamises.. mul on rääkimata jäänud "humoorikas" lugu, kuidas mu toanaaber suurest prügikonteinerist paduvihma ajal mööblit jm vajalikku välja õngitses või kaevas ja mina samal ajal kõrvalt targutasin, et mida võtta, mida jätta), siis ei tööta pilt päris korralikult - ekraani ülaosas on üks triip, mis pilti kergelt moonutab ja veel nii, et kõik inimesed on nagu omaaegne fenomen rullnokad. õnneks (või kahjuks) see koguaeg nii ei ole, peale teatavat "soojenemist" paraneb pilt märgatavalt. no ja pühapäeval käisin ühe austria bassimängijaga linna avastamas ehk siis kondasime niisama sihitult ringi ja kaanisime näost kohvi sisse. eesolev nädal on kahltaselt plaanitu, siiani teadaolevalt ühtegi loengut pole. aga no mis ma siin ikka tühjast-tähjast räägin, homme on ju Suur Päev Eesti riigis. kõik teised sündmused kahvatavad selle kõrval, kui kõikide Suur Õpetaja saab jälle aastakese küpsemaks. õnne sulle! ja pikka iga.

täna

on kehva olla nagu eilegi. haigus tikub vast ligi. aga ma püüan - värisevate kätega - kirjutada vähemalt mõnedki read siia, kõikide nende sadade lugejate pärast, kes ööd ja päevad uut postitust ootavad. ma pingutan teie nimel! nii nagu britten elu lõpul. kuni ta lõpuks ära suri. aga see on hoopis teine lugu. niisiis. täna oli järjekordne loeng pool päeva, seekord siis elektronmuusika-teemaline. elektronmuusikast emta kontekstis (kõik istuvad vaikselt arvuti ümber ja üks geenius liigutab pühalikult hiirt, teistel silmad peas vilamas) oli asi üsna kaugel. vaatasime hoopis lühifilme teemal, kuidas heli ja pilt omavahel toimivad. pilt kujutas endast kõikvõimalike geomeetrilisi kujundeid ja kritseldusi, mis muusikaga koos muundusid, liikusid ja kadusid. ja kui heli maha keerata, siis kas sa suudad - vastavalt ekraaniltoimuvale liikumisele ja värvidele - heli ette kujutada? igale lühifilmile järgnes väike diskussioon, nagu neil siin kõige puhul kombeks - arutada, analüüsida, tõstatada küsimusi jne. pole siis ime, et minusugune mittemõtlev olend kõik need 4 tundi vait istus (ma ei usu, et asi keelebarjääris on) ja tundis üksnes naiivset rõõmu liikuva pildi ja toreda muusika üle.
eile käisime peale loenguid kogu komp.osakonnaga ühel nüüdismuusika kontserdil. esimene lugu kujutas endast sooloflöödi lugu koos elektroakustikaga. ehk siis ca 15 min müra (nagu seisaks keset äärmiselt liiklus-ja kärarikast tänavat), millele flöödimängija kõik see aeg "taustaks" flööti lühidalt puhus (ehk sülitas). ja selline lugu oligi. minul kui äärmiset prakitilisel eespere õpilasel tekkis automaatselt küsimus - milleks flöödimängija?? kogu tema esitus koosnes üksnes sellest ühest võttest, mida oleks samahästi saanud ka eletrooniliselt teostada ilma, et hapnikuvaeguses suurepärane mängija (ta sai hiljem "mängida") peaks laval nii kaua ja veel täiesti tarbetult piinlema. ma kardan, et mul jäi lihtsalt kogu asja point rootsikeelse kavalehe tõttu arusaamatuks. teine lugu oli vähe positiivsemat kriitikat vääriv - teos kolmele löökpillimängijale, kellel kõigil oli ees rivitrumm ja kõikvõimalikud vidinad ja jubinad ehk siis suurepärane näide helilooja leidlikkusest. no ja kolmas teos oli boulez´ilt - sopranile, marimbale, vibrafonile, kitarrile, viiulile ja flöödile. ei olnud ka just minu teetassike. peale konserti mindi lähedalasuvasse pubisse õlut mekkima. eks me loengutes ka vaikselt tutvu osakonnasiseselt, aga kõik teavad, et miski ei lähenda inimesi rohkem kui mõned liitrid alkoholi (kusjuures ettepaneku tegi õppejõud ja mitte õpilased). sain tuttavaks ühe 3.kursuse heliloojaga, nimeks johan. esmapilgul näeb ta natuke sõge ja isegi haige välja; heleblondid ülilühikesed juuksed (praktiliselt kiilakspöetud), hele nahk (ei ole albiino), kõhn ja kiitsakas, silmad natuke punnis, pilk läbitungiv ja kergelt hullunud, meenutas üliarmsat endist klassivenda argot (kuigi johani pilk ei tõota sulle (väidetavalt) kohe-kohe needust peale panna). loengutel istub ta alati ülisirge seljaga, jalad täistallal maas ja vaatab ainiti õppejõudu, eriti kui tegu on ole lützow-holmiga (meie (ainuke) komp.õpetaja, tõenäoliselt elav geenius ja suurepärane õpetaja), keda ta nagu jumalat vaatab. üleüldse on komp. osakond päris suur, õpilasi vist rohkemgi kui Eestis. esimesel kursusel on üle pika aja suur hulk sisseastunuid - 4. 3 neist on Visby´st, nagu suurem osa siinseid õpilasi. paistab, et seal saarel vorbitakse heliloojaid nagu vorsti vabrikus. ja neljas on kuskilt lõuna-rootsist ja täielik johnny depp´i 80ndate koopia. vahetusüliõpilasi on lisaks minule veel 1 - taanlane ivan, kes on autodidakt ja tegutseb muuhulgas ka õpetaja ja kitarrimängijana. ja kuna ta on eelnevalt juba rootsis elanud, siis tuleb talle rootsi keel sama kergelt suhu kui banaan ahvile. ja nii ongi kõik loengud rootsi keeles (v.a. eriala). mõnel puhul isegi saab enamvähem aru, aga eilsest instrumentatsiooni õppejõust oli täiesti võimatu aru saada.. küll aeg ka selle parandab.

alguses

oli jumal ja siis lõi ta maailma koos selle kõige täthsamate ja ülimate olenditega - ahvidega. ja ta lõi mandrid ja veed ja ühel päeval (kui päev ja öö ka loodud said) läks üks pärdik oma maalt teisele maale ja maa, kust ta lahkus, jäi rahulikuks ja heaks. maa, kuhu ta läks, ei ole veel aru saanud, mis teda tabas. küll aeg seda parandab.



mis ma ikka oskan öelda. elamine (ja toanaaber) on okei, kool äge, rootslased pealiskaudselt sõbralikud, keel üllatavalt keeruline, hinnad oodatult kõrged, välisüliõpilased (esialgu veel) kuivikud, ilmad muutlikud, linn suur ja kirju, komp.osakond suur ja hoopis teise õppemeetodiga (analüüsida, analüüsida ja veelkord analüüsida!), erialaõpetaja äge, õhtune väsimus suur ja igatsus teiste pärdikute järele veel suurem.