oli jumal ja siis lõi ta maailma koos selle kõige täthsamate ja ülimate olenditega - ahvidega. ja ta lõi mandrid ja veed ja ühel päeval (kui päev ja öö ka loodud said) läks üks pärdik oma maalt teisele maale ja maa, kust ta lahkus, jäi rahulikuks ja heaks. maa, kuhu ta läks, ei ole veel aru saanud, mis teda tabas. küll aeg seda parandab.
mis ma ikka oskan öelda. elamine (ja toanaaber) on okei, kool äge, rootslased pealiskaudselt sõbralikud, keel üllatavalt keeruline, hinnad oodatult kõrged, välisüliõpilased (esialgu veel) kuivikud, ilmad muutlikud, linn suur ja kirju, komp.osakond suur ja hoopis teise õppemeetodiga (analüüsida, analüüsida ja veelkord analüüsida!), erialaõpetaja äge, õhtune väsimus suur ja igatsus teiste pärdikute järele veel suurem.
No comments:
Post a Comment