hirss, tatar ja šokolaad

- rohkem pole eluks vaja.

möödas on õnnepäevad, mil õpetajate õpetaja krõpsuga tennised (sest ta ei oska paelu siduda) rootsi suuruselt teise linna puhtaid tänavaid määrisid. nagu ikka, jäi meil hambusse kinni paar sõna, seekord vähe sündsusetumad - knyllarbullar ja pessaar. esimene peaks olema tegelikult üks tüüpiline rootsi maius kanelbullar ehk kaneelisai ja teine uus tuttav nimega besar (tema nime oli raske meelde jätta). no ja sõna knylla - kes ei tea, see võib aimata. kaneelist on asi igastahes kaugel.

mõni aeg tagasi helistas keegi noormees seoses toa üürimisega (olen igaksjuhuks kuulutuse üles pannud, ehk leidub kuskil kesklinnale lähemal miskit. eraldi toale ei ütleks kunagi ei), kuid üsna pea kaldus jutt kusagile väga kaugele ja lõpuks tuli välja, et tegu on perverdiga, kes oma fantaasiatel jenny-nimelise kaasüürniku näol lennata laseb.. ütleme siis nii, et kui ma oleks sinna elama läinud, võtaks mu looming väga huvitava pöörde - teosed pealkirjadega ''..then i come, then jenny comes, then i come again.. '' (rondovormis), ''jenny came into my room without knocking'', ''jenny's 17-year-old cousin came for a visit'', ''in the sauna'' jne jne jne. no võta näpust (või kuskilt mujalt).

kool on kool nagu ikka. iseäranis meeldib ansambli dirigeerimine, kus posu heliloojaid ühe vehkimise saatel kas laulda joriseb või pilli üritab mängida. kompott missugune, aga see-eest on naljakas.

no ja lõpetuseks siis veelkord kiidusõnu hirsile, tatrale ja eesti šokolaadile, mida keegi koormaloom mulle toonud on. smaklig måltid!

syntymäpäivä

oli tosi kivaa. sain isegi kingitusi ja õhtul baaris toodi õlle kõrvale suur roosa (sest ma olen ju tüdruk) kokteil säraküünlaga ja baaritäis rahvast laulis sünnipäevalaulu. vanemate postipakk pole ikka veel kohal ja pakkide pakk tuleb alles reedel, niiet elul pole väga vigagi. toanaabriga on läbisaamine ka vähe parem - enne olid tal plaanid kuskile mingi sõbranje juurde kolida ja meie suhtlus oli väga napisõnaline ja pealiskaudne, nüüd rääkisime isegi üks õhtu poole ööni poliitikast (ta õpib rahvusvahelisi suhteid). kuigi kummaline on ta endiselt.. nt tekkis tal paar päeva tagasi kinnisidee, et ta tahab oma mustast juuksevärvist lahti saada ja värvida ennast oma loomulikku heledamat pruuni tooni. aga mingil põhjusel ei läinud tema juuksed peale blondeerimist suurt heledamaks, ka mitte kolmanda korral järel (!), kuigi mina, tark, hoiatasin, et see hästi ei lõpe. läkski pea lõpuks rohekaks. aga kuna ta on muslim (või miskit taolist) ja kannab pidevalt peas rätikut, siis ei olnudki see nii hull olukord. ütlesin mina. ja soovitasin pidada vähemalt 2 nädalat värvimisel vahet, muidu ta pea pruuni juuksevärvi lihtsalt ei võta. aga kas ta kuulas mind? ei.. esimesel korral oli midagi pruuni- ja mustalaigulist, teisel korral juba praktiliselt must. tagasi alguses. ergo - tuleb alati tarka evelini kuulata!

viimane

päev enne kui tuleb 22 - viimane taks.

nädalavahetusel oli nüüdismuusika festival, nimeks geiger. 2 ülipikka õhtut (kokku ca 12 tundi) eriti halba müramuusikat. täiesti liialdamata! ma ei tea, kas nüüdismuusika ongi nüüd siis sedapsi ja eestis ollakse kas maha jäänud või omast ajast ees, aga siin on kõik nagu ühe vitsaga löödud ja kirjutavad/mängivad/improviseerivad lihtsalt müra. muusika, mis ei tekita mingeid emotsioone; kui, siis ainult äärmiselt ebameeldivaid ja soovi ruumist lahkuda, kõrvad kinni panna. viimane on kusjuures kohati paratamatu, sest volume keeratakse nii tugevaks, et seda ei olegi füüsiliselt võimalik normaalselt kuulata - su trummikiled lihtsalt lõhkeksid (enne loo algust jagatkse rõõmsavärvilisi kõrvatroppe). ja kui veel lisada massiivsed kõlarid ja nende poolt tekitatud vibratsiooni, mis keha läbib, siis on see füüsiliselt nii ebameeldiv kompott, et ma ei nimetaks seda mingil juhul muusikaks. oijah. nukraks tegi see festival. kuhu on muusika jõudnud?? heakene küll, liigume edasi ja oleme progressiivsed jne aga kas mitte müra ei ole see, mis meid igapäevaselt ja pidevalt ümbritseb ja mille eest me nii väga tahame põgeneda? miks seda siis juurde teha kurat võtaks. ja kui mõni kaashelilooja ütleb peale seda festivali, et talle meeldis see ja et ta tunneb ennast inspireerituna, et ta tahaks kohe kirjutama asuda, siis sellest ei saa ma lihtsalt aru. minu pea pole veel tükk aega nii inspiratsioonivaene olnud ja hing sellist tülgastust tundnud selle nn muusika vastu. ei tea, mismoodi nad seal gotlandil neid heliloojaid kasvatavad (tänapäeva noorte rootsi heliloojate puhul võib rääkida gotlandi koolkonnast, sest 95% nendest on kõik oma karjääri seal alustanud), aga minule see küll mokkamööda ei ole.

käesolev nädal toob endaga taaskord orkestriproovid, mida lõputuid tunde kuulama peab. sekka veel paar muud loengut ja siis ongi juba reede ja tähtis külaline eestist siin. loen juba päevi, et oleks pühapäev ja tema läinud.

heliloojad

on siin isemoodi. 2 tunnust on, mille järgi sa alati rootsi helilooja ära võid tunda: tal on automaatne harilik pliiats ja ta tarvitab snus'i. snus on imepisike teekott, mis on täis tubakat ja mis topitakse endale suhu, ülehuule alla, kergelt külje peale ja mis nikotiiniannuselt võrdub viie sigaretiga. snus on seadusega lugatud ainult rootsis ja norras ja on paganama sõltuvusttekitav. siinsed noored heliloojad teevad paki snusi päevas, ühes pakis on 23-24 teekotti. arvutage ise, mitu sigaretti see päevas teeks. vot nii. muidugi ei tarvita siin kõik seda, aga suurem osa küll. minul kiusatust seda proovida pole veel tekkinud ja arvatavasti ei teki ka. mõni sexchange student on proovinud küll, kõik käivad nüüd ringi, ülahuul kergelt pundunud ja muretsevad, et mis siis küll saab kui koju peab sõitma - pole ju saada enam. no ja kolmandaks tunnuseks võiks nimetada avatuse. olla alati avatud igasugustele diskussioonidele, analüüsile, arutlusele. neile meeldib pidevalt ninapidi koos olla ja pea et teineteise ees komponeerida (perverdid). ivan on muidugi sellest kõigest vaimustuses - taanis oli ta kõik need aastad oma osakonna ainuke helilooja ja tundis üle kõige puudust kolleegidest. nüüd ta siis nautleb siin teiste keskel ja pakub aga välja uusi mooduseid, kuidas meie vaba aega koos ja ainult koos sisustada. isegi erialaga tegeleb ta ainult siin, kas komp.klassis või mõnes teises ruumis, muudkui aga arvutab oma teosed välja (''i have to start calculating on my new piece..''). mis siis, et ta elab üksi ja tal on mac ja sibelius ja finale arvutis ja ta saaks samahästi ka kodus töötada. ei. miks?


komp.nädal kulges ladusalt, kõik sai tehtud. erialatund oli külalishelilooja isabel soveral'iga. eile sai india muusika kontserdil käidud ja paar õllelonksu võetud, muud põnevat juhtunud ei ole. ilmad on päris külmaks läinud, lehed kolletavad kenasti, vahel on märg.