ah

sa saadana sindrinahk, eile algasid hüvastijätmised ja kõige nukram oli olega. täna trehvame viimast korda enamusega komp.osakonnast, väikse õlle taga otseloomulikult. õnneks on ilmad kuumad ja päikeselised.

kolmapäeval

käisin ivani, johani, martini ja hardiga piljardit tagumas. pärast läksime õlut jooma. põhiteema oli väga piljardikeskne - munad, kerad, kuulid jne. sest ivan ütles mängu ajal ühe väga kauni kahemõttelise lause ja mina ei saanud pool tundi naeru pidama. ja pärast ei saanud nemad mitu tundi sellest teemast loobuda.
eile oli esimene loeng ming tsaoga, täna on teine. ei tea, kas asi on selles, et ta on ameeriklane, aga midagi tema maneeris on mäda. kuigi sõnad, mis välja voolavad, on puhas kuld ja silmaring on kolm korda nii lai kui maailma tarkadel. aga selline tunne on, nagu ta müüks ennast. ja iga teine lause on vürtsitatud you know'dega. ajupesu mis ajupesu - muudkui aga korrutab grupile you know ja you know, nemad vahivad ammulisui vastu ja noogutavad. päris kõhe lausa. mina igatsen küll inimlikku olet, kui ainult vaene mees nii vana ja väsinud poleks...

nägin

unes, et johanna-maria oli siin. sõitsin bussiga mööda avenüüd (kesklinna peatänav), kallas nagu oavarrest ja järsku vaatan - johanna kõnib, veel mingite imelike kootud virsikukarva karupükste ja samasuguse mütsiga. läksin maha ja küsisin, et mis ta siin teeb ja mõtlesin, et kuidas seda asja nüüd edale seletada - sest eda tahtis viimane nädal külla tulla aga mina va egoist ütlesin ei (sest terve nädal on aktiivsusi täis ja poleks aega tema järele vaadata. ja ma tahan lõpuni üksi vastu pidada) ja nüüd siis johanna tohib tulla aga tema mitte. ega ma vist väga suures vaimustuses sellest polnud, või oli asi milleski muus, aga johanna hakkas nutma. ja siis tuli veel välja, et ta on siin kuni 22.juunini ja ma ütlesin, et aga ta võib ju niikaua katja juures elada, katja pole suutnud endale uut üürnikku leida. mingid episoodid olid seal veel, aga enam ei mäleta nii täpselt.

göteborgi sümbol - poseidoni kuju - on mitu päeva järjest vahu sees kümmelnud. keegi lisas purskkaevu veele mingit pesuvahendit ja see siis ringles seal mitu päeva ja muudkui vahutas.

aga

oligi lõbus see uörkshopp, võta näpust. minu kaasataritud pillist ei saanud küll asja, sest uued mänguasjad (geniaalseid häälitsusi tegev laste mänguklaviatuur) ei kõlba tihti 'bendimiseks'. a ma sain ühe vana kitarripedaaliga (uue nimega distortion box) mängida. see tüüp oli päris äge, kes kursusi läbi viis - suur turske jurakas aga ka väga abivalmis saksa mees, elektriku-välimusega (mida ta oma esialgselt hariduselt ongi. või raadiote parandaja, ma ei mäletagi enam) ja kui ta parajasti ei kõnelenud, siis meenutas al bundy't. päris mitmel olid kaasas sellised mänguasjad, mida bendida ei saanud ja need mängisid pärast joker'i (ehk al'i) poolt toodud ''pillidel''. aga mõnel õnnestus oma pilliga siiski nii mõndagi korda saata, eriti tehnikanohikutel. lõpukontsert oli üpriski mõttetu, meid jaotati kahestesse või kolmestesse gruppidesse ja siis improviseerisime mida aga suutsime. või siis mängisid siis, kui sul parajasti lasti mängida - sest meie armas elektronmuusika õppejõud oli helipuldi taga ja keeras sind maha millal aga tahtmine peale tuli, nagu me oleks mingid lapsed ja ei teaks ise, millal ennast vaiksemaks võtta ja lasta ka teis(t)el mängida. see keeras küll tuju alla, kui sa elu eest üritad mingit ägedamat asja välja pigistada või oled just sattunud mingi mitte-niiväga-müra heli peale (sest nende instrumentide puhul ei tea enamasti kunagi, mis tuleb) ja tema tõmbab su volüümi praktiliselt nulli. no munn mis munn. ja muidugi ei olnud publikut praktiliselt olla, kuigi kontsert toimus laste teaduskeskuse hallis ja inimesi käis sealt läbi küllaldaselt. aga vähesed jäid kuulama ja kui jäidki, siis ainult minutiks. huvitav küll miks.
teisipäeval pidi olema muusikateooria, aga kuna me kõik olime nii läbi omadega, õppejõud k.a., siis tegi ta ettepaneku viia tund läbi baaris, väikse õlle taga. vastuvaidlejaid polnud (kummalisel kombel). ja kuigi harald (ehk siis õppejõud) üritas teemat aine-kesksena hoida, kippus see ikka kuskile mujale kalduma, üldjuhul heliloomingusse. nt kuidas on muusikas oluline ehedus. või kas harmoonia ja kontrapunkt on üldse vajalikud. kiruti ka jalgpalli populaarsust ja seda, et nüüdismuusikale piisavalt tähelepanu ei osutata. ja kiruti veel nii agaralt, et ma ei jõudnud isegi vahele öelda, et nood jalgpallurid on ju lapsest saati iga päev trenni teinud ja selle kõige taga on nii palju inimesi ja tööd ja aega ja raha, aga nende nüüdismuusika siin on kehvemal tasemel kui ükski teine asi, igaüks neist tõdes peale selleaastast nüüdismuusikafestivali, et see oli täielik pask. kõige suurem kiruja oli üks noor daam esimeselt kursuselt, kes on sel aastal ainult ühe loo kirjutanud (paraku jäi meil see circuit bending'u workshopi pärast kuulmata) ja on laisk nagu kuninga kass. mis tal siis viga täis suuga seletada. ja kui ma ütlesin, et te saate ju raha STIM'ilt (mis on mingi organisatsioon, ma ei tea täpselt, kas ainult heliloojatele või muusikutele üleüldse) - ja see summa on IGA avaliku esituse eest (see ei loe, kas teos on iga kord sama või mitte) ca 1000 seki (ehk siis ca 1500 eeki). mispeale öeldi 'jah, sina helilooja hoia oma suu kinni, sa said ju 100o seki!'. nagu mismõttes. ärahellitatud laste kari, kes arvavad, et kui nad noodipaberit natuke määrivad, siis on see kohe meistriteos ja kõik asjad kukuvad neile kohe ise sülle - raha, mängijad, tellimustööd, austus ja kuulsus. ma ei tea, mind ajas see kõik nii vihale, aga ma oleks liiga emotsionaalselt ja tõenäoliselt ka vihaselt seal seletama hakanud, niiet otsustasin suu kinni hoida. sest ma olen tähele pannud, et kui ma vähe resoluutsemalt midagi ütlen, siis nad tõmbuvad kohe tagasi ja vahetavad teemat, nagu nad kardaks muga sellest rääkida. või siis võtan ma kõike liiga südamesse... aga no tõesti - kõige rumalam on suure suuga laisk kiruja.
kolmapäeval oli viimane erialatund olega, taaskord kolmekas (ehk johani ja ivaniga nagu meil kombeks saanud). ivan presenteeris ühte oma klarneti soololugu, mis oli ühe siinse tüübi tellimustöö oma lõpueksamiks ja mille esitamise ajal keegi poolalasti noor naine (väidetavalt tantsuõpetaja, kes ennast nüüd preestriks koolitab) koos valge voodilinaga väänles. aamen! ja mina näitasin oma akordioniduot ja sain kuulda, et see osa, mis neile kõige 'originaalsem' tundus (ülejäänud võivat olla ükskõik kelle teise kirjutatud), oli mu enda lemmik ja just see koht, kus ma endaks jäin, kõik muu oli lihtsalt katsetus ja põhines akordioni nüüdisrepertuaaril, mida aivi mulle jaanuaris tutvustas. ole veel uuris noodis seda kohta tükk aega, et kuidas see ikka tehtud on ja küsis isegi, et kuidas see komponeeritud on. mina vaatasin suurte silmadega vastu ja ei osanud midagi öelda. lõpuks tuli 'ma ei tea'. aga muidu oli täitsa tore tund, sõbraliku õhkkonaga. ja tuli välja, et ole on siin komp.õppejõud olnud 18 aastat (!), niiet on tõesti aeg uue õpetaja jaoks. kuigi ta jääb osadele magistriõpilastele alles ja ütles ka, et ma saan ju siia magistrisse tagasi tulla. phäähää. ma lubasin selle peale mõelda. mõtlemisaeg oli lühike nagu alati.
katja on hakanud jälle närvidele käima, muudkui aga seletab tühjast ja tähjast ja ei suuda mina enam seda 'puhast suhtlemise rõõmu' tolereerida. niisiis peksan ennast varahommikul üles (viimasel ajal isegi ilma äratuskellata) ja tulen koju natuke enne magamaminekut. oo õnnis rutiin!

ei

istu mõte paigal enam ühegi tegevuse juures, kuradikurat. aga homsest algab circuit bending'u meistriklass, mis pidavat VÄGA lõbus olema... juba sellise kirjelduse peale tahaks kangesti skeptiliseks muutuda. kestab see meil 3 päeva, kolmapäevasel õhtul on kontsert. ja siis nädala teine pool on nagu komp.nädal, ja terve järgmine nädala ka. ja uus komp.õpetaja - ming tsao - tuleb ennast presenteerima. aga tundi ma tema juurde ei saa, sest aega olevat maestrol vähe ja selle au osaliseks saavad vaid need, kes järmine aasta siin jätkavad.

peale

ühte tarbetut ja kergelt piinlikku kõnet eile läksin kinno, miyazaki nausikaä'd vaatama. eelnenud kergendustunne äsjavalminud loo pärast oli kui peoga pühitud ja asendus maailmavaluga. vaadake film ära, siis teate.

kannan

ette eilsest kohvejoomisest. tasside hulka ma enam täpselt öelda ei oska, oli kas 6 või 7, aga ega see polegi oluline. degusteerijaid-kusipäid peale minu 4: johan, ivan, jonatan (üks tromboonimängija) ja oskar (eelmisel aastal jöteborjis bakalaureusega lõpetanud helilooja); idee algatajateks ivan ja jonatan. alustasime siis ubade röstimisega, tuli ära nii esimene ’pop’ kui ka teine ’pop’, proovisime nii presskannus kui ka mocca-masinas vaaritada, ube veel pärast ahjus paaritada ja lõpuks jahvatasime mingeid söetükke (ma liialdan võibolla natuke). mul oli kohe algusest peale kõik liiga keeruline, nemad tegutsesid seal ja mina vahtisin silmad pungis pealt. nad vispeldasid isegi piima käsitsi! aga eks neil tule see liigutus une pealt, mis mina hakkan abikätt ulatama. piim oli siiski tavaline, aga ju siis on nende meelest käsitsivispeldatud piim midagi ekstraordinaarset. kõrvale rüüpasime mingit punshi ja kõige lõpus konjakit, kõrvale sai mingeid püksiseid ja krõbinaid ja eesti shkolaadi hammustada. seltskond ise oli tore, jonatan parajalt jutukas ja muhe. kõik kulges muidugi rootsi keeles ja kohati mingeid väga rootsi-rootsi asju puudutavatel teemadel, niiet ma sain lage ja seinu ka vahtida; suurema osa ajast ma niikuinii kuulan ja ei kõnele, ütles ju juba eesti vanarahvaski muistsel aal, et tütarlapsel olgu suu kinni, aga kõrvad lahti. kuigi väga tütarlapse tunne mul seal ei olnud, pigem vastupidi – 4 mehemürakat sõrmkübaratest kohvi mekkimas ja sinna kõrvale pisukesi püksiseid kõrvale hammustamas, ise räägivad toiduretseptidest ja jumalteabmillest veel – ma oleks pidanud sinna kõrvale mune sügama. eesti mees on ikka õige neandertaallane, ei passi svenssonid kuidagi selle pildiga kokku. eesti mees on just selline, nagu üks rocki reklaam oli, kus mees mikserit puhtakslakkudes oma keele ära mikserdab ja siis ei tee teist nägu ka, ’’mehed ei nuta’’. eks ta ole, mõlemal ju omad head ja vead. kuldse kesktee käia poetaks sellise mikserdamise peale paar pisarat ja valmistaks siis oma naisele lahtitulnud tükkidest keelt alla viiva roa. armastusväärne, eko ja säästlik, samas lihasööja ja ikkagist mees, tõi ise saagi koju.
kui nüüd kalduda tagasi kohvijoomise juurde, siis mina küll ei ütleks, et see maitse nüüd nii kardinaalselt erinev oleks olnud, ei erinevate sõrmkübaratäite ega ka kodukootud ja sealkeedetud kohvi vahel (või pole minus piisavalt kusipead). eks ta aromaatsem ole, maitse ka tugevam. kuidagi paksuvõitu oli ja ma oleks lasknud kauem ka tõmmata, aga mehed on ju kärsitud. ega nemad ei tea, et mis kaua tuleb, tuleb kauniste. ainult vispeldamisele suudavad pühenduda täielikult. lõpp hea kõik hea, viimane ja kõige suurem tassitäis läks alla kesköö paiku, peale seda seadis igaüks sammud kodu poole. uni tuli nagu pidigi tulema.

varsti

lükkan riho lennujaamabussile (enne tangin ta oma asju täis) ja siis on lust ja lõbu. kooli täna põle, õhtul on johani juures mingi heliloojate istumine ja kohvetamine, nn kohvidegusteerimisõhtu, sest ivan väidab, et kohvi tõeline aroom kaob peale jahvatamist 6-8 minuti jooksul ja et suur vahe on ka röstimisajas ja kas uba on korra või 2 ahjus prõksunud.
(igasuguseid pisinüansse on seal veel, aga minu pea jõuab korraga salvestada ainult pisukese koguse materjali.) no ja mingit likööri pidavat ka sinna kõrvale lakkuda saama ja ''õiget'' kohvipiima (aga tegu pole otse lehmast tulnud värske piimaga vaid mingi rootsi piimaimega, millest ma midagi ei jaga). ühesõnaga üks õige esteet-kusipeade õhtu! võibolla raporteerin sellest juba täna öösi, sest vaevalt, et nii pea und sõbale silma saab.

nädal

on möödunud hetkest, mil maimetsade noorim võsu saabus göteborgi ja põdur pärdik talle vastu läks. eks see aeg ole möödunud tõusude ja mõõnadega, nagu arvata võiski. kõige kummalisem on see, et mul pole enam tunnet, et ma oleks rootsis. eriti eile, kui käisime tema sugulaste juures kungsbackas (''väikelinn'' göteborgi külje all, mis on ametlikult tegelikult göteborgi osa). ma oleks nagu välismaale sõitnud... mängisime nende kolme pätsikesega aktiivseid õuemänge (tuharalihas annab tänaseni tunda) ja sõime lihaseid kanada burkse. ja vestsime toredat juttu muidugi ka. ja tagasi saime lahtise porshega sõita. tänasest kolib riho sinna jälle tagasi, sest neljapäeval sõitis katja urruauku (mingi kooliasjaga seoses) ja täna tuleb tagasi, niiet me saime vahepeal rihoga duonorskamist harrastada. kusjuures katjaga oli jälle üks tore lugu - alguses ta ütles, et sõidab sinna kuhuiganes kohta ja me leppisime rihoga kokku, et ta tuleb siia. siis muutis katja oma meelt, et ta siiski jääb göteborgi, aga et polevat hullu, las riho tuleb nagu kokku oli lepitud, ei ole mingit probleemi (umbes kuu aega tagasi oleks ta juuksed peast katkunud, kui oleks meesterahvaga ühes toas pidanud magama). nii tore, kui sul on selline paindlik religioon varnast võtta, jumal annab ju kõik lõpeks andeks. aga. kui ta oli riho ära näinud (ja avaldanud arvamust, et oikuitore sõber mul on!), muutis ta jällegi meelt ja otsustas ära sõita. mine tea, äkki riho näitas talle mu selja taga hambaid. või midagi muud. hirmus värk.
täna lähme õhtul nüüdismuusikakontserdile, eelnevalt oleme korduvalt skääridel päivitamas käinud ja kinos ja koolis ja õlli joomas ja johani sünnipäeval ja linna peal. nüüd veel 5 päeva vaja ära sisustada. muzeumid ja kerikud!