kuuldavasti

pole tali tallinna taeva jäänud. siin on samuti külm ja karge, aga muru on ikka värdjalikult roheline ja see vähene valge, mis paar päeva tagasi maha tuli, on ainult talve varju vari. kui sedagi.
karolinal on tema peiks (õigemini kihlatu), krzys, külas. helilooja ja akordionimängija. nende kahe seltsis, sekka veel rootsi heliloojaid ja natuke muidki, olengi selle nädala veetnud. paar kontserti on ka olnud - kolmakal ''kuri kodu'', mis oli kaunikesti läbikukkumine, reede pärastlõunal maxmsp-kursuse lõpukontsert ja õhtul nüüdismuusika kontsert koolis.
neljakal käisime karolina ja krzysiga ujulas ja saunas (nagu meil neljapäeviti nüüd kombeks on saanud), seekord oli ujula madalaim hüppetorn (5m) avatud ja muidugi läksime kargama. vähe jalad ei värisenud ja vähe kõrge see torn ülevalt alla vaadates polnud. muidugi mina tossike ei julenud täitsa üle ääre vaatama minna ja jooksin kaugelt sisse, seda suurem muidugi hoog.. kõige kummalisem on aga see aeg kui sa õhus oled - see kestab ja kestab ja kestab ja sa jõuad miljon asja läbi mõelda, ka seda, et miks sa kurat juba vette ei kuku. kahest korrast sai meil küllalt. pärast tulid nad minukale, johan ühines ka hiljem.
reedene maxmsp kontsert oli isegi tükk maad ägedam kui ma oskasin ette kujutada - sai teistega isemõeldud ja õppejõu poolt valmistehtud ''pillidel'' improviseerida ja igast nuppe keerata ja lollitada ja müra teha. publikuks olid muidugi ainult teised heliloojad ja mõned meie õpetajatest, paar sexchange student'it kah, solidaarsusest vist. aplaus oli suur ja vägev, kiidusõnad ülevoolavad. ma arvan, et ma hakkangi nüüd ainult kompjuternaja muzika't tegema.
pärast seda oli hansuga en-till-en möte ehk kohtumine teise noore heliloojaga üks ühele. nimelt käis ole välja idee, et kõik heliloojad saavad omavahel kokku, kord kahe nädala jooksul ja nii terve aasta (kuni sa oled kõigi bakalaureuse omadega osakonnas korra kohtunud). vaatate teineteise teoseid, puhute juttu, annate nõu jne. amatööri erialatund ühesõnaga. hans on 40ndates eluaastates endine arheoloog, kes ühe päeval (mõned aastad tagasi) avastas, et helilooming on tema kutsumus. ilma noote tundmata hakkas mingil arvutiprogrammil komponeerima, astus visby'sse ja nüüd siis götebogi (võibolla ma olen seda kõike juba rääkinud, sel juhul pean vabandama). meil on sarnane mõtlemine ja arusaamine muusikast, ta meenutab mulle natuke seda aega, kui ma keskas olin (eriala mõttes), niiet ma oskasin isegi üht-teist talle soovitada ja omapoolseid ideid välja pakkuda. ei olegi nii hull see õpetamine, kes oleks võinud arvata.. no ja hans on äge ka.
õhtune nüüdismuusika kontsert oli valu minu hingele. mängiti skandinaavlasi - mingi norra tšikk, taanlane ja rootslane. norraka lugu oli suures osas improviseeritud mumeelest, ja igav. taanlane oli simon steen-andersen ja ta andis ühe oma loomingut tutvustava loengu nädala alguses: fantastilised ja geniaalsed ideed aga muuska ise.. oijah. ja rootslane oli neist kolmest veel kõige hullem. ma oleks tahtnud nende 20 minuti jooksul korduvalt saalist lahkuda. õnneks muutub su keha ja mõtlemine lõpuks nii tuimaks, et sa lülitadki ennast automaatselt välja. kõnealuse loo autor lõpetas magistri eelmiselt aastal siinses komp.osakonnas. selline on siis tulemus täiesti vabas keskkonnas, kus õpetaja kiidab sind ALATI, mida sa ka ei teeks ja sa teed ainult seda, mida tahad. minu hing oskab ainult igatseda eespere rangust ja kiidusõnu, mida kuuleb ehk vaid paar korda aastas, kuid siis tõesti ka asja eest.
pärast kontserdi''elamust'' läksime karolina poole poola viina mekkima. algul oli meid päris vähe, nagu oligi esialgu plaanitud, pärast ei mahtunud kõik kööki äragi - segamini rootsi ja välismaa noored heliloojad ja eri rahvusest tulevased arhitektid (karolina naaber on poolakas henryk, kes õpib arhitektuuri). viinavõtmises jäid muidugi kõik poolakatele ja eestlastele (manki änd smart pidžn) haledalt alla.
järgmisel päeval käisima karolina, krzysi ja krianiga johani pool lõunatamas, nägime ka tema uue elamise ära. kaunis, kergelt pohmelline ja talviselt karge pärastlõuna.
katja on mitmeid öid sel nädalal kuskil ära olnud, minu pea suutis juba jõuda järeldusele, et ta on endale internetist mehe leidnud (sest enne seda istus ta jätkuvalt ja koguaeg arvuti taga. kes oleks võinud arvata, et arvuti klaviatuuril klõbistamise heli võib NIIIMOODI närvidele käia) ja temaga kuskile metsa läinud. nüüd aga selgus, et ma palju mööda ei pannudki - katja pöördus minu poole laupäval lausega ''evelin, kas me saaksime korraks rääkida'', mina jäin huviga pauku ootama. pauk oli päris suur. tal olevat 2 võimalust - kas ta saab välkale õppima (jeemenisse, kuhu ta väga tahtvat minna juba pikka aega) või abiellub. mingil tema sõbranjel olevat mees ja sellel mehel sõber (mingi araablane või türklane), kes võibolla katja tulevaseks saab. kae nalja, ei olegi ta nii usklik ja vaga midagi. nüüd ma siis tean, kus ta eile öösel oli. ja kogu selle jutu mõte oli see, et ma saan nüüd selle elamise omale ja hakaku aga toanaabrit otsima. muidugi oleks tore rahus üksi elada, aga 3000 seki eest (ma saan stipi 4000 seki) kuskil mitte just kõige turvalisemas elamurajoonis... eks näis, mis tulevik toob. äkki leiab kuskil kesklinnale läehemal midagi. või siis uue toanaabri.