Nagu

näha, on mu kirjutamise jõud veidi raugenud. Vabanduseks võin tuua asjaaolu, et kuna teen niigi palju tööd arvuti taga, siis see lisa, mis kuluks siia kirjutamise peale, lükkub paratamatult edasi puhtalt selle pärast, et olla natukenegi vähem selle helendava ekraani ees. Ja lisaks ka see, et juba kuu aja pärast oleme Eestis ja tundub, et küll siis saab kõik räägitud.
Ooperi kirjutamine edeneb; see on küll tõsi, et kui kord ennast kätte võtta ja vindumise faasist läbi suruda, lähevad kraanid lahti ja töö sujub. Graafikust olen veel endiselt maas, nii kahe nädalaga, aga õnneks oli see varuga koostatud, niiet ei ole häda kedagi. Ei jõua ära oodata, et kõik valmis saaks ja saaks ka kogu kupatuse A3 välja printida...  Siis saaks hakata parema orkestreerimise kritseldusi sinna tegema ja näeks suuremat pilti paremini. Viimastel nädalatel olen hakanud kuulma Toivo häält oma peas ja tema kuldseid õpetussõnu. Nt et kui midagi öelda, siis ÖELDA; mul oli vanasti ikka kombeks poolele teele jääda, aga püüan seda viga parandada. Selle alla kuulub ka usk oma töösse ehk siis et sa usud oma ideedesse, püüad neid esile tuua nende parimal kujul, mõnikord v-o isegi liialdatud kujul. No nii, et on selge, mida sa mõtled ja pole mingit ebalemist; ни рыба, ни мясо. Mäletan hästi, kuidas läksin tundi nii, et olin midagi teinud ja sisimas v-o isegi päris rahul sellega, aga mis see tegelikult oli, mida tehtu väljendama pidi, ma ei teadvustanud ja usku oma töösse oli ka nukralt vähe. Nagu oleks tundi läinud lootusega, et keegi teine kiidab selle heaks ja siis saan ka mina sellesse uskuma hakata. Eile sain kokku ühe noore heliloojaga, kes Amsterdamis 2.kursusel õpib. Ta nimi on Brechtje ja Lodewijk on tema üht teost juhatanud, saime tuttavaks Calefaxi kontserdi vaheajal ja eile oli siis see ajalooline esimene kord, kui sain siin kellegagi kokku ilma Lodewijkita. Brechtje on noor, nii 19- või 20-aastane, nagu 2.kursusele kohane. Ta on veidrate ideede ja projektidega helilooja, kes tegelikult kõige parema meelega laulaks kitarri saatel omakirjutatud poplaule (mida ta ka teeb), aga tahab ka ''heliloojaks õppimist'' proovida, puhtalt et oma silmaringi avardada. Ta on väga avatud, tore ja südamlik ja suudab oma projektidest rääkida täpselt nii, et kuigi sa oled skeptiline nende kvaliteedi ja kunstilise taseme suhtes (et kas ikka on ''kõrgkultuur''...), tekib sul paratamatult huvi, isegi lihtsalt sportlik huvi, et kuidas see asi siis välja hakkab nägema ja kõlama. Näiteks see projekt, mida Lodewijk juhatas, oli ansamblile ja kahele koerale. Brechtje oli youtube'is leidnud video kahest koerast Saksamaal, kes suure üheoktaavilise klaviatuuri peal oskavad perenaise ütlemise peale käpaga õige klahvi üles leida ja nii (üsna vaevaliselt) muusikat teha. Nii ta siis tegi teose, kus oli vist 5-6 mängijat ja 2 koera oma klaviatuuriga. Koerte lõigud olid väga rubato, sest inimeste hulk nende ümber hajutas nende tähelepanu ja perenaine pidi kogu aeg neile kordama, et mis klahvi vajutama peab. Muusikaliselt ei olnud teos just suurem asi (minu meelest), aga ideetasandil väga tervitatav. See sai isegi nii palju tähelepanu, et jõudis Hollandi muusikasaatesse Vrije Geluiden (nende MI) ja Lodewijkile öeldi päris mitmel korral, et ''sina oled see, kes koeri dirigeeris!'' Igastahes, see Brechtje pani mind mõtlema sellele, milline ma ise selles vanuses olin ja kuidas mul on oi-kui-hea-meel, et ma enam sealmaal pole. Isegi mitte numbri poolest, aga kogu olemasolemine oli kuidagi raskem ja ebakindlam ja vaevalisem. Pärast ühines meiega Mathilde, kes on ka 2.kursusel, Brechtje sõbranna, kellega nad koos sedasama poppi viljelevad (Mathilde mängib tšellot, klaverit ja kitarri, vastavalt vajadusele). Neil on just praegu külalisõppejõuks vene helilooja, 30-ndates Dimitri, kelle perekonnanime ma ei suutnud meelde jätta. Mathilde rääkis, kuidas ta nuttes samal päeval rattaga tundi sõitis, sest polnud jõudnud piisavalt ette valmistada. Kui ta kohale jõudis, oli nägu ära nutetud ja siis ta hakkas jälle nutma, andis oma lood ja salvestused Dimitrile ja ütles, et ärge pange mind tähele, lihtsalt kuulake lugusid. Et see olevat märksa raskem olnud, kui tema oma õpetajaga tundi saada, kes on nutmisega harjunud... Aga Mathilde ongi vist selline habras. Teda ma teadsin juba enne, sest Lodewijk on ka tema lugu dirigeerinud. Me käisime tookord koos Mathilde juures kodus, sest proov oli seal.
Pärast koosviibimist nendega sõitsime Lodewijkiga Leidenisse (väiksem linn Amsterdamist 30 minuti rongisõidu kaugusel) kooriproovi. Laulame Leideni projektikooris, mis saab kokku korra aastas, et teha miskit suurt, sel aastal on kavas Schnittke koorikontsert. Dirigendiks on üks muhe ungarlane Beni, kes on siin 9 aastat elanud. Meie nihverdasime ennast sinna tasuta (ülejäänud köhivad 80€, mis on tavaline kooris laulmise taks), sest Lodewijk sai projektist teada alles hiljem, kui ettelaulmised läbi ja lisaks me lihtsalt pole nõus laulmise eest maksma. Aga kuna me oleme veidi paremad lauljad kui enamus seal ja Lodewijk tunneb dirigenti, lisaks lubasime omalt poolt vastutasuks dirigeerimise ja vene keele teenust ja saimegi tasuta sisse. Eelmises proovis tegi Lodewijk rühmaproovi ja mina vene keele häälduskursust. Kõige hullem on neile susisevate häälikute arsenal (mis taandub ühele ebamäärasele š moodi kõlavale häälikule), õ-täht ja pehmendatud täishäälikud. Osad lauljad palusid pärast, et loeksin teksti salve ja nad saaks kodus sellega harjutada, mille tulemusel (3 tundi Garage Bandiga anaalse hääldamise lindistamist) on mulle hakanud vene keel üha rohkem meeldima. Lauljaid on kooris ca 40-50, keskmine vanus 40 ja enamus mittemuusikud. Kooris laulmine on tavaline hobi ja seda võetakse rohkem kui sotsiaalset akti, mille lisaväärtus on muusika. Dirigent koori ees on teenusepakkuja ja kui sa temaga rahul või nõus pole, siis seda ka ütled. Ehk siis et kooris on inimesi, kes ei pelga oma arvamust välja öelda, mis mulle mõnikord kui dirigendi mitteaustamine tundub, sest tema jagab seda asja kindlasti kordi paremini kui mõni, kes näiteks küsib, et miks sa juhatad juskui me peaks laulma pianos kui noodis on kirjas mezzoforte. Aga seda teevad vaid üksikud ja enamik siiski usaldab Benit, kes teeb väga head tööd. Lauljatest tean praeguseks vaid mõnda, nt minuvanune tore noor arst Sam ja Amsterdami Konservatooriumis õppiv imelik helilooja Chris. Minu kõrval laulavad kontratenor Rients, kes on hiina keele õpetaja ja nimetu naine (ma lihtsalt ei mäleta...), kelle 17-aastaseks saanud tütar keelas tal eile kella üheni koju tulla, sest tal tuleb suur sünnipäevapidu 30-50 külalisega (!).
Lisaks olen natuke tööd otsinud, et saaks paar päeva nädalas lisa teenida, aga pole veel vedanud. Suurim komistuskivi on paraku hollandi keel. Küll see ka tuleb.