andke

mulle kuulipildur, käsigranaat, kirves, bazuka, käputäis lõhkeainet; ükskõik mida, mis hävitaks selle katja neetud arvuti. ma ei kannata enam seda klaviatuuri toksimise heli! lisaks kõigele libistab ta pidevalt sõrmedega üle, arvab vist et ta on mingi proff tonksutaja. muudkui klõbistab ja libistab, klõbistab ja libistab, klõbistab ja libistab... ja seda kõike ülikiiresti (muidugi, kui sa nii palju aega arvuti taga veedad siis on asjatundlik trukkija kiirelt võtta). ma ei suuda isegi pikka ja südantpuistavat blogi sissekannet enam teha, sest ma ise klõbistan ju ka ja ajan tagatipuks ennast veel ise oma tegemistega närvi. miks ta ei võiks oma tulevase jalamati juures olla? või äkki neil on kirglik suhe internetis, suhtlevad ainult läbi msn-i. oi kui kuradima romatiline. see selgitaks miks ta pidevalt ja ilmselgelt läbematult msn-i vetluskaaslase vastust ootab (trükib helikiirusel oma osa ära, teeskleb et vaatab siis mingit vilmi kuigi samal ajal klõpsutab msn-i vestlusakna ekraanile ja ära, mis siis et see oranzhiks ju muutub kui keegi uue sõnumiga jälle lagedale tuleb.) kärsitu armastus, mis muud saab see olla. ja mina, närvihaige, olen lihtsalt kade.

no ausõna kaua võib...

kuuldavasti

pole tali tallinna taeva jäänud. siin on samuti külm ja karge, aga muru on ikka värdjalikult roheline ja see vähene valge, mis paar päeva tagasi maha tuli, on ainult talve varju vari. kui sedagi.
karolinal on tema peiks (õigemini kihlatu), krzys, külas. helilooja ja akordionimängija. nende kahe seltsis, sekka veel rootsi heliloojaid ja natuke muidki, olengi selle nädala veetnud. paar kontserti on ka olnud - kolmakal ''kuri kodu'', mis oli kaunikesti läbikukkumine, reede pärastlõunal maxmsp-kursuse lõpukontsert ja õhtul nüüdismuusika kontsert koolis.
neljakal käisime karolina ja krzysiga ujulas ja saunas (nagu meil neljapäeviti nüüd kombeks on saanud), seekord oli ujula madalaim hüppetorn (5m) avatud ja muidugi läksime kargama. vähe jalad ei värisenud ja vähe kõrge see torn ülevalt alla vaadates polnud. muidugi mina tossike ei julenud täitsa üle ääre vaatama minna ja jooksin kaugelt sisse, seda suurem muidugi hoog.. kõige kummalisem on aga see aeg kui sa õhus oled - see kestab ja kestab ja kestab ja sa jõuad miljon asja läbi mõelda, ka seda, et miks sa kurat juba vette ei kuku. kahest korrast sai meil küllalt. pärast tulid nad minukale, johan ühines ka hiljem.
reedene maxmsp kontsert oli isegi tükk maad ägedam kui ma oskasin ette kujutada - sai teistega isemõeldud ja õppejõu poolt valmistehtud ''pillidel'' improviseerida ja igast nuppe keerata ja lollitada ja müra teha. publikuks olid muidugi ainult teised heliloojad ja mõned meie õpetajatest, paar sexchange student'it kah, solidaarsusest vist. aplaus oli suur ja vägev, kiidusõnad ülevoolavad. ma arvan, et ma hakkangi nüüd ainult kompjuternaja muzika't tegema.
pärast seda oli hansuga en-till-en möte ehk kohtumine teise noore heliloojaga üks ühele. nimelt käis ole välja idee, et kõik heliloojad saavad omavahel kokku, kord kahe nädala jooksul ja nii terve aasta (kuni sa oled kõigi bakalaureuse omadega osakonnas korra kohtunud). vaatate teineteise teoseid, puhute juttu, annate nõu jne. amatööri erialatund ühesõnaga. hans on 40ndates eluaastates endine arheoloog, kes ühe päeval (mõned aastad tagasi) avastas, et helilooming on tema kutsumus. ilma noote tundmata hakkas mingil arvutiprogrammil komponeerima, astus visby'sse ja nüüd siis götebogi (võibolla ma olen seda kõike juba rääkinud, sel juhul pean vabandama). meil on sarnane mõtlemine ja arusaamine muusikast, ta meenutab mulle natuke seda aega, kui ma keskas olin (eriala mõttes), niiet ma oskasin isegi üht-teist talle soovitada ja omapoolseid ideid välja pakkuda. ei olegi nii hull see õpetamine, kes oleks võinud arvata.. no ja hans on äge ka.
õhtune nüüdismuusika kontsert oli valu minu hingele. mängiti skandinaavlasi - mingi norra tšikk, taanlane ja rootslane. norraka lugu oli suures osas improviseeritud mumeelest, ja igav. taanlane oli simon steen-andersen ja ta andis ühe oma loomingut tutvustava loengu nädala alguses: fantastilised ja geniaalsed ideed aga muuska ise.. oijah. ja rootslane oli neist kolmest veel kõige hullem. ma oleks tahtnud nende 20 minuti jooksul korduvalt saalist lahkuda. õnneks muutub su keha ja mõtlemine lõpuks nii tuimaks, et sa lülitadki ennast automaatselt välja. kõnealuse loo autor lõpetas magistri eelmiselt aastal siinses komp.osakonnas. selline on siis tulemus täiesti vabas keskkonnas, kus õpetaja kiidab sind ALATI, mida sa ka ei teeks ja sa teed ainult seda, mida tahad. minu hing oskab ainult igatseda eespere rangust ja kiidusõnu, mida kuuleb ehk vaid paar korda aastas, kuid siis tõesti ka asja eest.
pärast kontserdi''elamust'' läksime karolina poole poola viina mekkima. algul oli meid päris vähe, nagu oligi esialgu plaanitud, pärast ei mahtunud kõik kööki äragi - segamini rootsi ja välismaa noored heliloojad ja eri rahvusest tulevased arhitektid (karolina naaber on poolakas henryk, kes õpib arhitektuuri). viinavõtmises jäid muidugi kõik poolakatele ja eestlastele (manki änd smart pidžn) haledalt alla.
järgmisel päeval käisima karolina, krzysi ja krianiga johani pool lõunatamas, nägime ka tema uue elamise ära. kaunis, kergelt pohmelline ja talviselt karge pärastlõuna.
katja on mitmeid öid sel nädalal kuskil ära olnud, minu pea suutis juba jõuda järeldusele, et ta on endale internetist mehe leidnud (sest enne seda istus ta jätkuvalt ja koguaeg arvuti taga. kes oleks võinud arvata, et arvuti klaviatuuril klõbistamise heli võib NIIIMOODI närvidele käia) ja temaga kuskile metsa läinud. nüüd aga selgus, et ma palju mööda ei pannudki - katja pöördus minu poole laupäval lausega ''evelin, kas me saaksime korraks rääkida'', mina jäin huviga pauku ootama. pauk oli päris suur. tal olevat 2 võimalust - kas ta saab välkale õppima (jeemenisse, kuhu ta väga tahtvat minna juba pikka aega) või abiellub. mingil tema sõbranjel olevat mees ja sellel mehel sõber (mingi araablane või türklane), kes võibolla katja tulevaseks saab. kae nalja, ei olegi ta nii usklik ja vaga midagi. nüüd ma siis tean, kus ta eile öösel oli. ja kogu selle jutu mõte oli see, et ma saan nüüd selle elamise omale ja hakaku aga toanaabrit otsima. muidugi oleks tore rahus üksi elada, aga 3000 seki eest (ma saan stipi 4000 seki) kuskil mitte just kõige turvalisemas elamurajoonis... eks näis, mis tulevik toob. äkki leiab kuskil kesklinnale läehemal midagi. või siis uue toanaabri.

päh

tahan koju

en fix idé

praegugi kuulen toa teisest otsast katja lõhverdamist.. nimelt istub ta arvuti taga ja vahib miskit videoklippi ja arvuti taga on ta istunud 3-4 päeva järepanu. püha raali soetas ta endale u nädal tagasi, algul oli probleeme internetiga (naabri oma ei tahtnud tõmmata) aga see läks kähku mööda. koolis ta vist praegu käima ei pea - eeldatavasti kirjutatakse neil parajasti lõputööd, aga ta otsustas selle kevadesse lükata. nende asjadega pole teatavasti mõtet kiirustada. ja nii ta siis istubki alatasa arvuti ees - kui ma koolist või kuskilt mujalt tulen, kui ma õhtul kodus olen, kui ma kell 5 hommikul (!) vetsu lähen.. ainult hommikuti kui ma kooli pean minema, siis magab ta nagu beebi. vot nii juhtub kui tuled riigist, kus kõik uksed pole nii valla kui mujal. jaa-jaa, nii need idast tulnud tüdrukud siin hukka lähevadki. algul vaatad jah et oi kui toredad klipid siin youtube'is on, aga kui sa lõpuks avastad, mida kõike netist alla saab laadida....

this is a man's world

45.nädala (siin käib arvestus eelkõige nädalate kaupa) teine pool on olnud üpriski testosteroonihõnguline. nimelt käisin ära stockholmis, kuhu kogunesid noored heliloojad göteborgist, malmöst ja stockholmist arutamaks naissoo vaegust heloloomingu valdkonnas. sest kui mingil alal valitseb sugude ebavõrdsus, hakkab rootslasel hinges miskit kriipima - ''see pole õige, midagi on valesti, v-o kedagi diskrimineeritakse, õpe või töö ei kulge normaalselt'' jne. ja leidub alati keegi, kes härjal sarvist kinni haarab, nii ka sel korral: leidus 2 akiivset naisterahvast, kes korraldatud küsitlusankeetide põhjal lõid numbrid kokku ja organiseerisid genus-projekti, kus posu noori heliloojaid said koos ajurünnakut teha ja välja käia hulganisti lahendusi ning lõpuks üdini positiivselt meelestatud lõpukõnes kuulda, kuidas edasiseks tegutsemiseks juba rahasid on taotletud ja kuidas usutakse, et sellest kõigest kasu on olnud ja olukord kunagi ka muutub. mis siis, et siiamaani on ajalugu näidanud, et ainult ülisitked naised selles valdkonnas pinnale on jäänud hulpima, mis siis, et suur meeste ülekaal muudab needki vähesed naised üpriskiväga mehelikeks ja nood mehed kohtlevadki neid naisi nagu mehi, mis siis, et naise roll ühiskonnas on ikkagist teine ja temalt oodatakse palju varasemat n-ö täiskasvanukssaamist. igastahes. ma olen vist liiga teistsuguses ühiskonnas ja teistsuguse ajalooga riigis üles kasvanud, et sellele kõigele mitte skeptilise pilguga peale vaadata. aga rootslane usub (ja eriti agaralt teevad seda suures ülekaalus olevad noored meesheliloojad, kes kusjuures arvavad veel, et naisheliloojal on kergem läbi lüüa kui nendel) ja tegutseb ja see on ju põhiline.

enne suurlinna sõitu olid päevad täis maxmsp-d ehk hommikust õhtuni arvuti taga mõnulemist. ja ma ei oska ikka mitte midagi selle programmiga peale hakata..

kolmakal käisin johaniga õlut joomas, paar 1.kursuse heliloojat liitus meiega pärast veel ja ühiselt sai nõuks võetud, et järgneval nädalal, mis on ühtlasi ka komp.nädal, saab õlu olema meie igaõhtune jook. mis oli muidugi otseloomulikult kainete inimeste otsus. eks näis, kuidas kujuneb.
stockist tagasi tulles käisin beatega mingil kahtlase kvaliteediga jazzikontserdil ja pärast õlleklaasi kummutamas. kõik said kirutud, mured kurdetud, probleemid lahendatud, teised taga räägitud ja koju maha jäänud elud paljastatud. beate on ka kusjuures oma osakonnas (jazz) vähemuses. eks ta ole - this is a man's world.

tulev nädal toob komp.nädala kõrval ka kooriproovid, mida mina kui (uhkusest puhevil) lauldav helilooja külastama peaksin - lauldakse ''kuri kodu'' ja kui ma sinna targutama ei lähe, laulavad need debiilikud kõik ju puha rootsi hääldusega. küll see oleks alles naljakas.

unustasin

mainida, et käisin reedel brännö'l, mis asub skääridel, otse göteborgi külje all. ka tädi tinnul õnnestus üks nendest kivilahmakatest ära näha. tegu on äärmiselt idülliliste saarekestega - paljas kivi, natuke sammalt sinna peale, kanarbik ja paar puud, mõned majad. iga saar on omamoodi. brännö on skääride suurim, kivist tühermaad hulganisti ja nii ma siis leidsingi ühe koha (kuhu ei viinud loomulikult ükski tee, seevastu sai natuke pekke lödistada ja turnida), mis asus kohe mere ääres, aga seal olid päris kõrged kaljud, nii, et nad lahknesid kaheks ja nende vahele jäi üks väike järv ja sa said istuda seljaga vastu kaljut, selja taha jäid meri ja külm tuul, ja päike paistis näkku ja oli nii vaikne. nii vaikne. kes on lugenud muumitrolli (kõiki osi!), see võib endale neid skääre päris hästi ette kujutada. tükike taevast maitsta, enne kui sooja (põrgu)sauna minek.

katjaga suhtleme rõõmsalt edasi, kuigi ta oli nüüd 2 ööd ära kuskil. ainult ümberpaigutatud asjade järgi võis aimu saada, et ta on kodus käinud. mine tea, äkki harrastab patuelu kuskil. vaevalt.

kool on üks suur ajude knyllar - koduseid ülesandeid on nii et tapab pluss katsu veel kõige kõrvalt eriala teha. häh. ei ole siin mingit popipanemist nagu eestis. see-eest pole semestri lõpus ühtegi eksamit ega arvestust ja kool algab alles jaanuari keskel; igav ei hakka ka kunagi - tunniplaan muutub pidevalt, üks intensiivne kursus lõpeb ja teine algab.. nt praegu on kõige muu kõrvalt käsil maxmsp kursus. puhas matemaatika! mõnus! mul on nii hea meel, sest matemaatika on alati mu lemmikaine olnud ja ma sain ju tmkk-s tugeva põhja alla (heldimuspisar mõeldes tmkk-le).

reede

õhtul käisid ivan ja johan minukal eesti šokolaadi degusteerimas. kalevi kommivabrik sai ainult positiivset vastukaja, rüüpasime veini kõrvale ja kõik oli tore. ainult et. mu toanaaber paljastas järjekordse palge - kohe kui ta kuulis, et mu külalised on meessoost, läks ta ähmi täis, sidus endale rätiku pähe ja algas arutlus, et kuidas me nüüd teeme - kas tema läheb kööki ja meie jääme tuppa või lähme meie kööki ja tema jääb tuppa või läheb ta hoopis mingi sõbranje juurde, kes elab vastasmajas. see ei tulnud hetkekski kõne alla, et me kõik ühes toas võiksime olla. mehed kui leeprahaiged, pidalitõbised - jookse, kuni jalad veel kannavad, ja vaata, et su rätik peast ära ei kuku, jumalaeest! tagasi kiviaega, üürime endale toa kloostris. sel ajal kui mina va patune külalistele bussipeatusesse vastu läksin, põgenes tema tuhatnelja vastasmajja (kuigi minu ettepanek oli, et me teeksime nii, nagu temal mugavam on ehk siis oleksime lihtsalt seal, kus teda ei ole. nii lõpuks iseenesest kujuneski..) ja kui ivan ja johan lõpuks öö hakul bussi peale saadetud said, ei vahetanud katja minuga sõnakestki. viimane piisk minu patusesse karikasse oli tõenäoliselt alkoholi tarbimine; paistab, et mul on õnn elada koos ''ma ütlen EI kõikidele pattudele siin elus''. ka järgmisel hommikul vaikis ta nagu haud ja oli ERITI kaua vannitoas, tavaliselt ta ikka küsib, et ega mul vannituppa vaja ei ole. no ja terve laupäeva onasin koolis koduseid ülesandeid teha - elektronmuusika, instrumentatsioon, 20.saj muusikateooria.. pärast pidin beatega (austria bassimängija jazz-osakonnast) pittu minema, aga olles ca tunnikese kuskil göteborgi elamurajoonides ekselnud leidmata õiget kohta, me loobusime. ja kõik, kellele helistada sai ja kes pidid meie tuttavatest seal olema, ei olnud sinna läinudki. niiet läksime lõpuks kooli juurde tagasi, võtsime ühe õlle ja siis koju magama. katjat kodus ei olnud ja pole siiamaani tulnud ka. mine tea, äkki saigi kuskile kloostrisse.

ja nädala alguses, teisipäeval oli erialatund a la sverige - kuna paljudele siin (eriti esmakursuslastele) valmistas peavalu, et erialatunde nii harva saab, tõstatati see küsimus eelmisel komp.nädalal. ole aga ütles seepeale, et kõik on rahade taga kinni pluss peetakse göteborgi komp.osakonda väga tugevaks (ehk kogu õppesüsteemi, mis selle taga seisab) ja seega ei hakka keegi midagi muutma. küll aga tegi ole ettepaneku proovida teha rühmatunde - sa lähed erialatundi koos ühe või kahe teise heliloojaga, sul on ca 30 minutit private ja seejärel võivad teised soovi korral sõna võtta - anda nõu, esitada küsimusi, teoretiseerida jne jne jne. ühesõnaga teha kõike seda, mida nad niiväga armastavad siin. ja sul on alati võimalus selle rühma siseselt kokku saada ja arutada mingeid probleeme, mis sul seoses teosega tekinud on. oleks nagu rohkem erialatunde, jah. ainult et mitte koos õige õpetajaga.. lõpuks olime mina, johan ja ivan ainukesed, kes seda meetodit proovisid ja ausalt öeldes mina pole küll kindel, kas see mulle passib. rääkija ma suurem asi pole, eriti kui asi puudutab muusikat (aga ma olen muidu ka ju selline vaiksem tüüp), ja teiste verivärskeid teoseid kommenteerida ka ei oska. mina näitasin lihtsalt partituure, nemad joonistasid tahvlile üüratuid skeeme, teoste taga on joonised, kalkulatsioonid, reeglid, sügavmõttelised ideed. ma ei saa ju ometigi öelda ''aga kas seda teost kuulates kujutab või näeb keegi seda graafikat ette? kas ta saab aru, et sa oled kasutanud ülemhelisid nr see, see ja see?'' või on nende oletatav kuulajaskond nii advanved, et see pole mingi probleem nende jaoks. oo ülim komplekssus! muusika - ma ei pea sind enam KUULAMA! milline kergendus! no ausõna, käige kõik sinna kohta.. ühesõnaga ma olin vait nagu surnud kala seal tunnis. ja ei ole eriti põnevil ka järgmise tunni pärast, mis on juba ülejärgmise nädala alguses. erinevalt ivanist ja johanist, kes juba kibelevad näha, et kuidas kõik edasi on läinud ja milliseks järgmine koosviibimine kujuneb. võibolla on tõesti nii, et erialatund on midagi nii intiimset (umbes nagu seks), et seda lihtsat ei saa kellegi teisega jagada. nagu ütles üks noor lootustandev eesti helilooja mulle lohtuseks. seniks aga harrastagem grupiseksi!