nüüd

on mul katjast lihtsalt kahju. kogu tema naiivsuse ja kergeusklikkuse ja pärast. me rääkisime eile õhtul tema jeemenisse-sõidust ja minu väljakolimisest; mina mõtlesin, et ta sõidab sinna mingi programmiga seoses, et asi on kuidagigi ametlik, aga ma ei üllatunud eriti kui ta tõelisi tagamaid paljastama hakkas. nimelt elab tal jeemenis üks sõbranna, kelle mees ja tolle perekond sealt pärit on, ja see sõbranna on praegu belgias ja katja ootabki, et too belgiast siia tuleks ja ta loodetavasti endaga jeemenisse viiks. elamise saaks ta selle sõbranna mehe pere kaudu ja ülikooli juhul, kui seal veel vabu kohti on. kindalt eriala kui sellist tal seal ei oleks, õpiks alguses keelt ja siis kõike muud (seal polevatki erialasid, kõik taovad ühte rauda). ja siia ta ka jääda ei saa, sest elamisluba saab selle aastaga läbi ja uue hankimiseks peab tal seaduse järgi iga kuu 8000seki olema pangakontol ette näidata. eelnevatel aastatel on ta selle raha kokku laenanud, aga enam pole võtta. ja kui ta valgevenesse tagasi läheb, siis on kõik sillad selja taga põlenud, sest suurest armastusest oma kodanike vastu ei ole inimestel praktiliselt võimalik riigist (valgevenest st) lahkuda, kõik jäetakse kenakesti kuskile paberimajanduse taha toppama ja ongi kõik. ela ja armasta oma kodumaad, tahad sa seda või mitte. ja silmarõõmuga, kellega ta abielluma pidi, on ka lood kahtlased. tollel on ainult ajutine elamisluba siin ja ega temagi tea, mis tast saab. ei ole küll romeo ja julia, pigem romanžshžhatab ja džhuli, aga kurb on ikka.

minu enese elu pole pooltki nii värvikirev, ei tea kas on hallikirjugi. elan kojusõidu-ootuses ja nüüd ka elamispinna teadmatuses. kui ühtedelt nädala lõpuks (kellele ma oma puhtaksküüritud molli pühapäeval näitamas käisin) eitava vastuse saab, siis kolin johani juurde. ega sellest head nahka saa, aga siia immigrantide kisast kajavate mustamäe-majade vahele ka jääda ei taha. ja ilma katjata poleks see lihtsalt enam see (pisar).