üks

rootslane (johan) soovitas mul haiguse vastu sisse võtta kukelimuckmedicin'i. ja mis see on? muidugi kommid, saiakesed, jäätis jms, kõikvõimalikud maiustused üheõnaga. ja ta ei teinud nalja.

paar

sõna põduralt. nagu arvata võis, siis jäin peale poola jäist tuult haigeks. või siis peale seda kui katja jättis ööseks vannitoa akna pärani lahti. aga poola ise oli vägev. nägin ära nii gdanski kui ka selle ümbruse, sain oma kannad tuliseks kõndida ja ahtri kangeks istuda, nende oma ’’nehi’’ proovi jälgida ja imehead värskeltpruulitud õlut mekkida. ainult ilm see raibe keeras aina külmemaks ja külmemaks ja mere ääres oli eriti jäine tuul. ja siin ma siis nüüd olen - küüslauku ja taimeteed ja tatti ja köha täis, eilsest ei suutnud enam ennast voodist välja vedada ja nüüd siis patune puudungi, komp.nädalal. eile pidi veel erialatund olema...
pühapäeval saabub maestro maimets ja kahenädalane katsumusterida võib alata. vaevalt, et see nii hull kui t.t. külastus saab olema.
katja on äärmiselt tore seltsiline, mõjub lausa tervendavalt. tal on siin see üks sõbranje, ma olen tollest ennegi midagi kirjutanud (venelanna, abielus ühe siinse türklasega, anja on tema nimi). igastahes, neil on nii soojad suhted, et isegi mul läheb süda selle peale soojaks. nt küpsetab anja katjale küpsetisi. ja see, kuidas nad telefoni teel ca tund aega on võimelised rääkima, tühjast-tähjast (aga pisiasjad ongi ju need, mis loevad!) , ja isegi kui katja peab vahepeal nina puuderdama minema, siis ta kõnet ei katkesta ja vestab edasi. kui paljud teist on julenud nina puuderdamise helide saatel telefonitsi rääkida, ah? ma arvan, et nii mõnigi peaks oma sõprussuhete üle nüüd natuke järele mõtlema. ja ärge siis järgmine kord imestage, kui minuga telefoni teel rääkides vahepeal kummalisi helisid kuulete – see näitab, et ma olen õppust võtnud. ma kavatsen katjalt veel nii mõndagi head ja paremat üle võtta.

homme

säetan ennast lennuki peale suunaga göteborg-gdansk. tülpimus on suur ja isegi siia kirjutada ei taha. elame-näeme.

ehh,

köik on ennast munadepyhadeks koju kanaemade ja kukkede juurde säetanud, ainult mina - inkubaatorimuna - passin siin. aga ega yksindus pole kellegi vaenlane, rääkimata tööst, mis lähipäevil tehtud peab saama.
niisiis - soovin vaid mune köigile, vahet ei ole, mis kujul nad end ilmutavad!

tagasi

göteborgis, kus mujal. ilm on fantastiliselt päikeseline ja soe, inimesed lasevad tänaval alasti ringi ja limpsivad jäätist (suvaliste) svenssonite kehadelt. edainest oli muidugi puhas rööm näha, kooserdasime linna pääl ringi, söime ja kohvetasime, käisime vasamuuseumis (kus on eksponeeritud kunagine kuninga laev - yyratu teine muidugi -, mis kohe peale vettelaskmist pöhja läks ja siis 300 aastat hiljem yles tösteti. ilgelt vägev vaatepilt) ja vestsime juttu ja löhverdasime kuni ma löpuks hilja öhtul suure jala-köhu-körivaluga (suurest seletamisest) bussi peale läksin ja tema lennujaama. pisaraid öed sepparid ei valanud. siis reedel korraks koju et moll puhtaks kyyrida ja kohvi sisse kasta ja siis kohe kooli. vöitlus unega oli suur, peale kooli magasin mituteist head tundi, praktiliselt tänase varahommikuni välja. ja nyyd olen ikka veel koolis, kartulite maalimisest sai körini ja pean pausi. komp.nädal läks hästi, erialatund oli meil taaskord grupikas ivani ja johaniga ja köik said/andsid festivalilugudele peale lindistuste kuulamist fiidbäkki. mina läksin sinna ypriski negatiivselt meelestatult, sest ma pole oma looga eriti rahul. aga eneselegi suureks yllatuseks sain SELLIST tagasisidest ja komplimente ja köike-köike ainult head, et lihtsalt istusin vait ja ahmisin öhku. oleks siis teistele ka niimoodi näkku tulistatud, aga ei.
tervisi köikidele eemalviibijatele!