ah

sa saadana sindrinahk, eile algasid hüvastijätmised ja kõige nukram oli olega. täna trehvame viimast korda enamusega komp.osakonnast, väikse õlle taga otseloomulikult. õnneks on ilmad kuumad ja päikeselised.

kolmapäeval

käisin ivani, johani, martini ja hardiga piljardit tagumas. pärast läksime õlut jooma. põhiteema oli väga piljardikeskne - munad, kerad, kuulid jne. sest ivan ütles mängu ajal ühe väga kauni kahemõttelise lause ja mina ei saanud pool tundi naeru pidama. ja pärast ei saanud nemad mitu tundi sellest teemast loobuda.
eile oli esimene loeng ming tsaoga, täna on teine. ei tea, kas asi on selles, et ta on ameeriklane, aga midagi tema maneeris on mäda. kuigi sõnad, mis välja voolavad, on puhas kuld ja silmaring on kolm korda nii lai kui maailma tarkadel. aga selline tunne on, nagu ta müüks ennast. ja iga teine lause on vürtsitatud you know'dega. ajupesu mis ajupesu - muudkui aga korrutab grupile you know ja you know, nemad vahivad ammulisui vastu ja noogutavad. päris kõhe lausa. mina igatsen küll inimlikku olet, kui ainult vaene mees nii vana ja väsinud poleks...

nägin

unes, et johanna-maria oli siin. sõitsin bussiga mööda avenüüd (kesklinna peatänav), kallas nagu oavarrest ja järsku vaatan - johanna kõnib, veel mingite imelike kootud virsikukarva karupükste ja samasuguse mütsiga. läksin maha ja küsisin, et mis ta siin teeb ja mõtlesin, et kuidas seda asja nüüd edale seletada - sest eda tahtis viimane nädal külla tulla aga mina va egoist ütlesin ei (sest terve nädal on aktiivsusi täis ja poleks aega tema järele vaadata. ja ma tahan lõpuni üksi vastu pidada) ja nüüd siis johanna tohib tulla aga tema mitte. ega ma vist väga suures vaimustuses sellest polnud, või oli asi milleski muus, aga johanna hakkas nutma. ja siis tuli veel välja, et ta on siin kuni 22.juunini ja ma ütlesin, et aga ta võib ju niikaua katja juures elada, katja pole suutnud endale uut üürnikku leida. mingid episoodid olid seal veel, aga enam ei mäleta nii täpselt.

göteborgi sümbol - poseidoni kuju - on mitu päeva järjest vahu sees kümmelnud. keegi lisas purskkaevu veele mingit pesuvahendit ja see siis ringles seal mitu päeva ja muudkui vahutas.

aga

oligi lõbus see uörkshopp, võta näpust. minu kaasataritud pillist ei saanud küll asja, sest uued mänguasjad (geniaalseid häälitsusi tegev laste mänguklaviatuur) ei kõlba tihti 'bendimiseks'. a ma sain ühe vana kitarripedaaliga (uue nimega distortion box) mängida. see tüüp oli päris äge, kes kursusi läbi viis - suur turske jurakas aga ka väga abivalmis saksa mees, elektriku-välimusega (mida ta oma esialgselt hariduselt ongi. või raadiote parandaja, ma ei mäletagi enam) ja kui ta parajasti ei kõnelenud, siis meenutas al bundy't. päris mitmel olid kaasas sellised mänguasjad, mida bendida ei saanud ja need mängisid pärast joker'i (ehk al'i) poolt toodud ''pillidel''. aga mõnel õnnestus oma pilliga siiski nii mõndagi korda saata, eriti tehnikanohikutel. lõpukontsert oli üpriski mõttetu, meid jaotati kahestesse või kolmestesse gruppidesse ja siis improviseerisime mida aga suutsime. või siis mängisid siis, kui sul parajasti lasti mängida - sest meie armas elektronmuusika õppejõud oli helipuldi taga ja keeras sind maha millal aga tahtmine peale tuli, nagu me oleks mingid lapsed ja ei teaks ise, millal ennast vaiksemaks võtta ja lasta ka teis(t)el mängida. see keeras küll tuju alla, kui sa elu eest üritad mingit ägedamat asja välja pigistada või oled just sattunud mingi mitte-niiväga-müra heli peale (sest nende instrumentide puhul ei tea enamasti kunagi, mis tuleb) ja tema tõmbab su volüümi praktiliselt nulli. no munn mis munn. ja muidugi ei olnud publikut praktiliselt olla, kuigi kontsert toimus laste teaduskeskuse hallis ja inimesi käis sealt läbi küllaldaselt. aga vähesed jäid kuulama ja kui jäidki, siis ainult minutiks. huvitav küll miks.
teisipäeval pidi olema muusikateooria, aga kuna me kõik olime nii läbi omadega, õppejõud k.a., siis tegi ta ettepaneku viia tund läbi baaris, väikse õlle taga. vastuvaidlejaid polnud (kummalisel kombel). ja kuigi harald (ehk siis õppejõud) üritas teemat aine-kesksena hoida, kippus see ikka kuskile mujale kalduma, üldjuhul heliloomingusse. nt kuidas on muusikas oluline ehedus. või kas harmoonia ja kontrapunkt on üldse vajalikud. kiruti ka jalgpalli populaarsust ja seda, et nüüdismuusikale piisavalt tähelepanu ei osutata. ja kiruti veel nii agaralt, et ma ei jõudnud isegi vahele öelda, et nood jalgpallurid on ju lapsest saati iga päev trenni teinud ja selle kõige taga on nii palju inimesi ja tööd ja aega ja raha, aga nende nüüdismuusika siin on kehvemal tasemel kui ükski teine asi, igaüks neist tõdes peale selleaastast nüüdismuusikafestivali, et see oli täielik pask. kõige suurem kiruja oli üks noor daam esimeselt kursuselt, kes on sel aastal ainult ühe loo kirjutanud (paraku jäi meil see circuit bending'u workshopi pärast kuulmata) ja on laisk nagu kuninga kass. mis tal siis viga täis suuga seletada. ja kui ma ütlesin, et te saate ju raha STIM'ilt (mis on mingi organisatsioon, ma ei tea täpselt, kas ainult heliloojatele või muusikutele üleüldse) - ja see summa on IGA avaliku esituse eest (see ei loe, kas teos on iga kord sama või mitte) ca 1000 seki (ehk siis ca 1500 eeki). mispeale öeldi 'jah, sina helilooja hoia oma suu kinni, sa said ju 100o seki!'. nagu mismõttes. ärahellitatud laste kari, kes arvavad, et kui nad noodipaberit natuke määrivad, siis on see kohe meistriteos ja kõik asjad kukuvad neile kohe ise sülle - raha, mängijad, tellimustööd, austus ja kuulsus. ma ei tea, mind ajas see kõik nii vihale, aga ma oleks liiga emotsionaalselt ja tõenäoliselt ka vihaselt seal seletama hakanud, niiet otsustasin suu kinni hoida. sest ma olen tähele pannud, et kui ma vähe resoluutsemalt midagi ütlen, siis nad tõmbuvad kohe tagasi ja vahetavad teemat, nagu nad kardaks muga sellest rääkida. või siis võtan ma kõike liiga südamesse... aga no tõesti - kõige rumalam on suure suuga laisk kiruja.
kolmapäeval oli viimane erialatund olega, taaskord kolmekas (ehk johani ja ivaniga nagu meil kombeks saanud). ivan presenteeris ühte oma klarneti soololugu, mis oli ühe siinse tüübi tellimustöö oma lõpueksamiks ja mille esitamise ajal keegi poolalasti noor naine (väidetavalt tantsuõpetaja, kes ennast nüüd preestriks koolitab) koos valge voodilinaga väänles. aamen! ja mina näitasin oma akordioniduot ja sain kuulda, et see osa, mis neile kõige 'originaalsem' tundus (ülejäänud võivat olla ükskõik kelle teise kirjutatud), oli mu enda lemmik ja just see koht, kus ma endaks jäin, kõik muu oli lihtsalt katsetus ja põhines akordioni nüüdisrepertuaaril, mida aivi mulle jaanuaris tutvustas. ole veel uuris noodis seda kohta tükk aega, et kuidas see ikka tehtud on ja küsis isegi, et kuidas see komponeeritud on. mina vaatasin suurte silmadega vastu ja ei osanud midagi öelda. lõpuks tuli 'ma ei tea'. aga muidu oli täitsa tore tund, sõbraliku õhkkonaga. ja tuli välja, et ole on siin komp.õppejõud olnud 18 aastat (!), niiet on tõesti aeg uue õpetaja jaoks. kuigi ta jääb osadele magistriõpilastele alles ja ütles ka, et ma saan ju siia magistrisse tagasi tulla. phäähää. ma lubasin selle peale mõelda. mõtlemisaeg oli lühike nagu alati.
katja on hakanud jälle närvidele käima, muudkui aga seletab tühjast ja tähjast ja ei suuda mina enam seda 'puhast suhtlemise rõõmu' tolereerida. niisiis peksan ennast varahommikul üles (viimasel ajal isegi ilma äratuskellata) ja tulen koju natuke enne magamaminekut. oo õnnis rutiin!

ei

istu mõte paigal enam ühegi tegevuse juures, kuradikurat. aga homsest algab circuit bending'u meistriklass, mis pidavat VÄGA lõbus olema... juba sellise kirjelduse peale tahaks kangesti skeptiliseks muutuda. kestab see meil 3 päeva, kolmapäevasel õhtul on kontsert. ja siis nädala teine pool on nagu komp.nädal, ja terve järgmine nädala ka. ja uus komp.õpetaja - ming tsao - tuleb ennast presenteerima. aga tundi ma tema juurde ei saa, sest aega olevat maestrol vähe ja selle au osaliseks saavad vaid need, kes järmine aasta siin jätkavad.

peale

ühte tarbetut ja kergelt piinlikku kõnet eile läksin kinno, miyazaki nausikaä'd vaatama. eelnenud kergendustunne äsjavalminud loo pärast oli kui peoga pühitud ja asendus maailmavaluga. vaadake film ära, siis teate.

kannan

ette eilsest kohvejoomisest. tasside hulka ma enam täpselt öelda ei oska, oli kas 6 või 7, aga ega see polegi oluline. degusteerijaid-kusipäid peale minu 4: johan, ivan, jonatan (üks tromboonimängija) ja oskar (eelmisel aastal jöteborjis bakalaureusega lõpetanud helilooja); idee algatajateks ivan ja jonatan. alustasime siis ubade röstimisega, tuli ära nii esimene ’pop’ kui ka teine ’pop’, proovisime nii presskannus kui ka mocca-masinas vaaritada, ube veel pärast ahjus paaritada ja lõpuks jahvatasime mingeid söetükke (ma liialdan võibolla natuke). mul oli kohe algusest peale kõik liiga keeruline, nemad tegutsesid seal ja mina vahtisin silmad pungis pealt. nad vispeldasid isegi piima käsitsi! aga eks neil tule see liigutus une pealt, mis mina hakkan abikätt ulatama. piim oli siiski tavaline, aga ju siis on nende meelest käsitsivispeldatud piim midagi ekstraordinaarset. kõrvale rüüpasime mingit punshi ja kõige lõpus konjakit, kõrvale sai mingeid püksiseid ja krõbinaid ja eesti shkolaadi hammustada. seltskond ise oli tore, jonatan parajalt jutukas ja muhe. kõik kulges muidugi rootsi keeles ja kohati mingeid väga rootsi-rootsi asju puudutavatel teemadel, niiet ma sain lage ja seinu ka vahtida; suurema osa ajast ma niikuinii kuulan ja ei kõnele, ütles ju juba eesti vanarahvaski muistsel aal, et tütarlapsel olgu suu kinni, aga kõrvad lahti. kuigi väga tütarlapse tunne mul seal ei olnud, pigem vastupidi – 4 mehemürakat sõrmkübaratest kohvi mekkimas ja sinna kõrvale pisukesi püksiseid kõrvale hammustamas, ise räägivad toiduretseptidest ja jumalteabmillest veel – ma oleks pidanud sinna kõrvale mune sügama. eesti mees on ikka õige neandertaallane, ei passi svenssonid kuidagi selle pildiga kokku. eesti mees on just selline, nagu üks rocki reklaam oli, kus mees mikserit puhtakslakkudes oma keele ära mikserdab ja siis ei tee teist nägu ka, ’’mehed ei nuta’’. eks ta ole, mõlemal ju omad head ja vead. kuldse kesktee käia poetaks sellise mikserdamise peale paar pisarat ja valmistaks siis oma naisele lahtitulnud tükkidest keelt alla viiva roa. armastusväärne, eko ja säästlik, samas lihasööja ja ikkagist mees, tõi ise saagi koju.
kui nüüd kalduda tagasi kohvijoomise juurde, siis mina küll ei ütleks, et see maitse nüüd nii kardinaalselt erinev oleks olnud, ei erinevate sõrmkübaratäite ega ka kodukootud ja sealkeedetud kohvi vahel (või pole minus piisavalt kusipead). eks ta aromaatsem ole, maitse ka tugevam. kuidagi paksuvõitu oli ja ma oleks lasknud kauem ka tõmmata, aga mehed on ju kärsitud. ega nemad ei tea, et mis kaua tuleb, tuleb kauniste. ainult vispeldamisele suudavad pühenduda täielikult. lõpp hea kõik hea, viimane ja kõige suurem tassitäis läks alla kesköö paiku, peale seda seadis igaüks sammud kodu poole. uni tuli nagu pidigi tulema.

varsti

lükkan riho lennujaamabussile (enne tangin ta oma asju täis) ja siis on lust ja lõbu. kooli täna põle, õhtul on johani juures mingi heliloojate istumine ja kohvetamine, nn kohvidegusteerimisõhtu, sest ivan väidab, et kohvi tõeline aroom kaob peale jahvatamist 6-8 minuti jooksul ja et suur vahe on ka röstimisajas ja kas uba on korra või 2 ahjus prõksunud.
(igasuguseid pisinüansse on seal veel, aga minu pea jõuab korraga salvestada ainult pisukese koguse materjali.) no ja mingit likööri pidavat ka sinna kõrvale lakkuda saama ja ''õiget'' kohvipiima (aga tegu pole otse lehmast tulnud värske piimaga vaid mingi rootsi piimaimega, millest ma midagi ei jaga). ühesõnaga üks õige esteet-kusipeade õhtu! võibolla raporteerin sellest juba täna öösi, sest vaevalt, et nii pea und sõbale silma saab.

nädal

on möödunud hetkest, mil maimetsade noorim võsu saabus göteborgi ja põdur pärdik talle vastu läks. eks see aeg ole möödunud tõusude ja mõõnadega, nagu arvata võiski. kõige kummalisem on see, et mul pole enam tunnet, et ma oleks rootsis. eriti eile, kui käisime tema sugulaste juures kungsbackas (''väikelinn'' göteborgi külje all, mis on ametlikult tegelikult göteborgi osa). ma oleks nagu välismaale sõitnud... mängisime nende kolme pätsikesega aktiivseid õuemänge (tuharalihas annab tänaseni tunda) ja sõime lihaseid kanada burkse. ja vestsime toredat juttu muidugi ka. ja tagasi saime lahtise porshega sõita. tänasest kolib riho sinna jälle tagasi, sest neljapäeval sõitis katja urruauku (mingi kooliasjaga seoses) ja täna tuleb tagasi, niiet me saime vahepeal rihoga duonorskamist harrastada. kusjuures katjaga oli jälle üks tore lugu - alguses ta ütles, et sõidab sinna kuhuiganes kohta ja me leppisime rihoga kokku, et ta tuleb siia. siis muutis katja oma meelt, et ta siiski jääb göteborgi, aga et polevat hullu, las riho tuleb nagu kokku oli lepitud, ei ole mingit probleemi (umbes kuu aega tagasi oleks ta juuksed peast katkunud, kui oleks meesterahvaga ühes toas pidanud magama). nii tore, kui sul on selline paindlik religioon varnast võtta, jumal annab ju kõik lõpeks andeks. aga. kui ta oli riho ära näinud (ja avaldanud arvamust, et oikuitore sõber mul on!), muutis ta jällegi meelt ja otsustas ära sõita. mine tea, äkki riho näitas talle mu selja taga hambaid. või midagi muud. hirmus värk.
täna lähme õhtul nüüdismuusikakontserdile, eelnevalt oleme korduvalt skääridel päivitamas käinud ja kinos ja koolis ja õlli joomas ja johani sünnipäeval ja linna peal. nüüd veel 5 päeva vaja ära sisustada. muzeumid ja kerikud!

üks

rootslane (johan) soovitas mul haiguse vastu sisse võtta kukelimuckmedicin'i. ja mis see on? muidugi kommid, saiakesed, jäätis jms, kõikvõimalikud maiustused üheõnaga. ja ta ei teinud nalja.

paar

sõna põduralt. nagu arvata võis, siis jäin peale poola jäist tuult haigeks. või siis peale seda kui katja jättis ööseks vannitoa akna pärani lahti. aga poola ise oli vägev. nägin ära nii gdanski kui ka selle ümbruse, sain oma kannad tuliseks kõndida ja ahtri kangeks istuda, nende oma ’’nehi’’ proovi jälgida ja imehead värskeltpruulitud õlut mekkida. ainult ilm see raibe keeras aina külmemaks ja külmemaks ja mere ääres oli eriti jäine tuul. ja siin ma siis nüüd olen - küüslauku ja taimeteed ja tatti ja köha täis, eilsest ei suutnud enam ennast voodist välja vedada ja nüüd siis patune puudungi, komp.nädalal. eile pidi veel erialatund olema...
pühapäeval saabub maestro maimets ja kahenädalane katsumusterida võib alata. vaevalt, et see nii hull kui t.t. külastus saab olema.
katja on äärmiselt tore seltsiline, mõjub lausa tervendavalt. tal on siin see üks sõbranje, ma olen tollest ennegi midagi kirjutanud (venelanna, abielus ühe siinse türklasega, anja on tema nimi). igastahes, neil on nii soojad suhted, et isegi mul läheb süda selle peale soojaks. nt küpsetab anja katjale küpsetisi. ja see, kuidas nad telefoni teel ca tund aega on võimelised rääkima, tühjast-tähjast (aga pisiasjad ongi ju need, mis loevad!) , ja isegi kui katja peab vahepeal nina puuderdama minema, siis ta kõnet ei katkesta ja vestab edasi. kui paljud teist on julenud nina puuderdamise helide saatel telefonitsi rääkida, ah? ma arvan, et nii mõnigi peaks oma sõprussuhete üle nüüd natuke järele mõtlema. ja ärge siis järgmine kord imestage, kui minuga telefoni teel rääkides vahepeal kummalisi helisid kuulete – see näitab, et ma olen õppust võtnud. ma kavatsen katjalt veel nii mõndagi head ja paremat üle võtta.

homme

säetan ennast lennuki peale suunaga göteborg-gdansk. tülpimus on suur ja isegi siia kirjutada ei taha. elame-näeme.

ehh,

köik on ennast munadepyhadeks koju kanaemade ja kukkede juurde säetanud, ainult mina - inkubaatorimuna - passin siin. aga ega yksindus pole kellegi vaenlane, rääkimata tööst, mis lähipäevil tehtud peab saama.
niisiis - soovin vaid mune köigile, vahet ei ole, mis kujul nad end ilmutavad!

tagasi

göteborgis, kus mujal. ilm on fantastiliselt päikeseline ja soe, inimesed lasevad tänaval alasti ringi ja limpsivad jäätist (suvaliste) svenssonite kehadelt. edainest oli muidugi puhas rööm näha, kooserdasime linna pääl ringi, söime ja kohvetasime, käisime vasamuuseumis (kus on eksponeeritud kunagine kuninga laev - yyratu teine muidugi -, mis kohe peale vettelaskmist pöhja läks ja siis 300 aastat hiljem yles tösteti. ilgelt vägev vaatepilt) ja vestsime juttu ja löhverdasime kuni ma löpuks hilja öhtul suure jala-köhu-körivaluga (suurest seletamisest) bussi peale läksin ja tema lennujaama. pisaraid öed sepparid ei valanud. siis reedel korraks koju et moll puhtaks kyyrida ja kohvi sisse kasta ja siis kohe kooli. vöitlus unega oli suur, peale kooli magasin mituteist head tundi, praktiliselt tänase varahommikuni välja. ja nyyd olen ikka veel koolis, kartulite maalimisest sai körini ja pean pausi. komp.nädal läks hästi, erialatund oli meil taaskord grupikas ivani ja johaniga ja köik said/andsid festivalilugudele peale lindistuste kuulamist fiidbäkki. mina läksin sinna ypriski negatiivselt meelestatult, sest ma pole oma looga eriti rahul. aga eneselegi suureks yllatuseks sain SELLIST tagasisidest ja komplimente ja köike-köike ainult head, et lihtsalt istusin vait ja ahmisin öhku. oleks siis teistele ka niimoodi näkku tulistatud, aga ei.
tervisi köikidele eemalviibijatele!

viimane

suur uudis on see, et ahv säetab ennast kolmapäeva hilisõhtul öise bussi peale, et neljapäeva varahommikul ennast stockholmis lahti rullida. nimelt! – superstaar edaines tuuritab saksamaal ja lendab tagasi läbi stockholmi ja miks siis mitte ise kohale karata ja autogrammi küsima minna. muuhulgas avaneb ka võimalus veronika portsmuthiga äriasjus kokku saada, niiet kaks diivat ühel päeval; isegi vaoautotäis banaane ei teeks mind õnnelikumaks. ja tagasi reedeseks varahommikuks, et kuulda kellegi argentiina helilooja kuldseid sõnu, juba kell 8.30.
koolis ketrab komp.nädal ja täna on kehv tuju. eile ei olnud. no võta näpust,et see asi nii vastandlik peab siis olema. ja homme pean elektronmuusikas ettekande tegema, grammofonist. teema valisin ise nii mõnegi pähkli seast. ei noki minu nupp elektronmuusika programme tutvustama, arvatavasti saaksid isegi need, kes pole teemat ette valmistanud, must selles vallas paremini hakkama. heliloojad on ju siin übermenschid – elektronmuusika, igasugused arvutiprogrammid (k.a. kalkulaator) ja stuudiothenika, ürituste organiseerimine, dirigeerimine, pillimäng, laiad teadmised muusikaajaloost-komponeerimistehnikatest-analüüsist jms, kõnelemis- ja kirjaoskus. ja noodikirjutamine muidugi. mina mõistan ainult kartuleid paberile lükkida. ja pliiatsit (hamba vahel, või kusagil mujal) teritada (neil on automaatharilikud). aga ma nüüd jätan selle taevanikiitmise. räägin hoopis seda, et sõidan 15ndal aprillil poola, gdanski. viieks päevaks karolinale külla. siis saab just akordioniloo tähtaeg otsa ja hää närve teises riigis puhata, peale seda algab järjekordne komp.nädal ja tolle lõpus maandub juba härra maimets landvetteri-nimelises lennujaamas. minu juures ta muidugi elada ei saa, katja teeks siis vist enesetapu, aga kui hästi läheb, siis ta sõidab vahepeal mingi projektiga kuskile teise linna või ei pikendata tema viisat ehk. jah, see asi on ikka veel lahtine. katja puhul teisiti ei saa. aga kui riho asemel oleks tiina, siis võetaks ta küll avasüli vastu. mõni on nii mõnelgi korral küsinud, et ega see minu sõbranna uuesti külla ei taha tulla. mõni tahaks teda paremini tundma õppida khkhm (need pole minu sõnad). ma arvan, et üks teine mõni võib ennast nüüd meelitatuna tunda.

vöib-olla

olen olnud ehk liiga kriitiline, on ju igal prussil kaks otsa (erinevalt töivetist) ja igayhe oma valik, kummast kinni haarata. tösi ta on, et igayks näeb vaeva ja väljendab ennast erinevalt, köik ei saagi yhe vitsaga löödud olla. möni on vahest yldse löömata jäänud! ma katsun nyyd oma kriitikameelt koos pahameelega alla neelata. rääkisin eile hassega koolis (ta on see ca 40-aastane endine arheoloog, kes endas muusiku kutse hiljuti avastas) ja sain nii mönestki asjast pärast hoopis teisiti aru. kuigi töenäoliselt läheb see hoog varsti mööda ja kriitiline mörd evelin töstab varsti jälle pead, seniks aga nautigem lillelöhna, toredaid inimesi, ilusta muusikat ja polevägaviga-rootsit.

läbi

said minu etteasted ja kummaliselt rõõmutu on olla. nagu polekski kivi südamelt veerenud vaid vastupidi - nüüd on kivi asemel rahn. reich tuli muidu täitsa kenasti ja äge oli mängida, tekkis isegi mõte, et võiks eestiski miski ansambli kokku ajada ja mängima hakata. ei suutnud siiski kuldjärv kogu klaverimängu rõõmu mus kustutada. no ja oma loo ajal olin alguses närvis nagu segane, tundsin isegi, kuidas üle keha värisema hakkan, aga rahunesin kohe maha ka (aga see närveldamine ei pidavat üldse välja paistma kusjuures, mis veel kõige imelikum. omastarust olin nagu haavaleht viimsepäeva tormi ajal). adekvaatselt praegu lugu ennast komenteerida ei julge, sest kõik on meeles ainult nagu mingi hämu, pärast lindistuse kuulamist oskab ehk paremini öelda. tunne on küll selline, et sel aastal ma oma lugudega rahule ei jää, just kõlapildi ja vormi mõttes, aga vähemasti saab neist õppida. festival on laias laastus olnud siiani väga kirju ja kohati ka ebameeldivalt shokeeriv. nt paar täiesti mõttetut performanssi (oleks nad siis huumorivõtmes esitatud, aga ei) ja inimeste üleüldine suhtumine - et kõik, mis tehakse, on suurepärane! üks aplaus ei erine teisest, taolist kõigesööja publikut pole ma veel näinud ja see teeb mind väga kurvaks. teri ei eristata sõkaldest ja isegi inimeste näoilmed ei ütle sulle midagi. see ei ole ju võimalik, et kõik meeldib. lihtsalt ei ole. mis veider komme - õhutada takka kõiki, puhtalt selle pärast, et nad TEEVAD. kvantiteedi kirbe maik ei lase mul seda kõike alla neelata, no ei lase.

katja käib kolmandat päeva turmismessil ja naudib seda täie rinnaga - ta saab seal inimestega suhelda (neid tüüdata), proovida kõikvõimalikke absurdsusi (alates viktoriinidest lõpetades söökide-jookide ja pärlite niidi otsa ajamisega) ja sealt massiliselt nänni tuua. minu õnn oli pliiatsite ja pastakate näol. homme on viimane päev ja arvatavasti peale seda puhkab ta ennast vähemalt nädal aega välja. kõneainet pakub see talle rohkesti ja kes muu teda ikka kuulab kui mitte mina. teine teema on feissbuuk. et kuidas ta pidi jälle oma konto ära kustutama, sest mingid tüübid, kellega ta suhelda ei taha, leiavad ta sealt ikka üles. minu ettepanek neid lihtsalt mitte äkseptida sai nii palju veidraid ja ebaloogilisi vastuseid-seletusi, et ma lõpuks suurest väsimusest loobusin. see on hullem, kui peaga vastu seina joosta, sest nii äraspidist loogikat pole minu kõrv veel kohanud. tema meelest on ta lihtsalt heasüdamlik ja viisakas. ja - siit tuleb päeva nael - eile ütles ta, et me sobime imehästi kokku. et ta olevat elanud nii mõnegi toanaabriga ja meie läbisaamine on suurepärane.

laisaks olen jäänud

ja ei viitsi enam kirjutada. ega pole ka midagi öelda olnud, mis sa tyhjast niisama seletad (ma arvan, et eelnevad sissekanded ilmast oli piisav näide).
täna oli üpriski sündmusterohke päev - algas mu enda prooviga kell 8.30, mida käis kuulamas ka meie dirigeerimisõppejõud, kes mulle väga meeldib, ja lugu tuli täitsa korralikult välja. kui ma ainult ülehomme liiga närvi oma dirigeerimise pärast ei läheks, poleks kõik see vaev asjata. sellele järgnes kohe reichi proov ja siis festivaliteemaline ''häppening'', mida saab vaadata www.olsenivan.dk/sirensiren.zip. tegu on johani looga ja printsiip on järgmine - gruppe on kokku 5, igal grupil oma toon (heli, noot, helikõrgus), ja iga grupp on jaotatud kooli kohviku ümber, kõigil on sünkroniseeritud stopperid ja lehed, millel kirjas, millal ja kui pikalt oma tooni mängima peab. nt mina olin grupis nr 3, meie noot oli esimese oktavi c# ja esimene kord kölas toon 20 sekundit, seejärel 1 sekund pausi, siis 19 sekundit ja 2 sekundit pausi, siis 18 sekundit ja 3 sekundit pausi jne. no saate aru küll. teiste gruppide partiid olid ka sarnasel põhimõttel komponeeritud, aga samas kõigil siiski erinevad. ja vot selline asi peaks meie kaasõpilastele nüüdismuusika festivali reklaamima (kõik toimus söögvahetunni ajal, mil kohvik on rahvast täis). eelmisel korral, kui me samuti festivali ''promosime'', lasksime kohvikusse teise korruse rõdult alla korvid, milles on kommid ja festivali flaierid. inimesed krabasid eelkõige komme. kes tunneb endas vastupandamatut huvi tärkavat, võib vaadata http://www.myspace.com/sirenfestivalen, seal on ka minu nimi ära mainitud (kõik on muidugi suures osas rootsi keeles, minagi olen seal evelina sepparson).
öösiti magada ei saa, närveldan nii reichi kui ka oma loo pärast, reichi kontsert on juba homme ju. ega mul seal kandvat rolli pole (mitte nagu elus), aga mõnes kohas saab küll vägagi kuuldavalt (ehk siis pratiliselt üksi) mängida. ja ka kevad - õhk on täpselt selline, et sees lähevad segamini nii lootus kui ka ootus, ärevus, igatsus ja kurbus/õnn. üks suur segapuder. ja teine segapuder kooserdab öösiti ringi, mis magamisele ka kaasa ei aita. ja tagatipuks on juba ette kahju, et see festival läbi saab juba enne, kui alata jõuab - mis on homsest laupäevani. sest siis saavad kõik seesugused veidrused läbi ja terendab täiesti tühi nädal, ainult neljapäevahommikul on üks loeng. ma ei viitsi enam iseendaga tegeleda, kaua võib. muidugi peale seda algab komp.nädal ja siis ma veel jõuan kahetseda seda äsjaöeldut ja unistada, et oleks aega ''iseendaga tegeleda''. sest ''mina'' on sinu parim seltsiline, intelligentseim vestluspartner, lahutamatu elukaaslane, andekaim looja, keegi, kellega üksildust eemale peletada. nagu truu peni, kes pidevalt sul järel sörgib, vari, kes sind iial ei jäta, süütunne, mis sind alati painab, õeluseseeme, mis sus alati idaneb, ... pind perses.

nojaa.

ilmad on siin iseäranis kehvaks läinud - lörtsitab ja puhutab, tugev sygisene melankoolia on öhus. talv (see närakas ), keda polnud öieti ollagi, mängib jäärapäist vempu.
järgmisest nädalast algavad reichi proovid ja ka enda looga on paar tykki - ega see festival enam kaugelgi pole.

ja, na gut! zzuper!

löpuks ometi sain yhe proovi, kus köik olid kohal ja oskasid oma partiid enamvähem ja lugu hakkas juba tulema. natuke kehva on see, et ma pean dirigeerima (proovis pole ju iseenesest hullu, aga kontserdil...) ja minu käsi pole just köige kindlam pulsi hoidja (olen emotsionaalne tyyp - lähen muusikaga kaasa, pole minu rida teisi oma mallidesse suruda), pluss on veel tempo aeglane. oma lugu ikka p**** ei tahaks keerata. ja ma saan sellel nyydismuusika fesivalil veel esineda - nimelt tahab yks löökpillimängija esitada reichi music for 18 musicians ja mina kui suurepärane pianist khkhmm sain ka sinna mängima.

täna öhtul lähme karolina, kriani ja johaniga after workile löhverdama ja siis vist kriani poole vilmi vaatama vöi midagi seesugust, sest karolina söidab homme ära ja see on meie viimane öhtu.

reedel

käisime kriani ja karolinaga johani pool metsas - ta elab linnast väljas ja seal körval on kohe mets ja järved ja köik muu seesugune, niiet löpuks sai kokku vist 3-tunnise jalutuskäigu ja hulganisti silmailu, sest jumal oli kaunikese ilmaga nii rootslasi kui ka muulasi önnistanud. siis läksime after work'i ja pugisime oma lohkuvajunud pösed taas punni, et seejärel seda köike kontserdil seedida. kooli orkester mängis 20.dajandit - lindbergi, paari mulle tundmatut nime ja yhte siinse kooli eelmisel aastal löpetanud helilooja lugu. suht ok oli, aga ei midagi erilist. ei andnud kohe kuidagi vörrelda neljapäevase kontserdiga, kus göteborgi symfoonikud gustavo dudameli (20ndates noor geenius) juhatusel bachi, weberni ja brucknerit mängisid. bruckneri 7.symfoonia oli nii hea, et vöttis sönatuks ja seda edasi anda on vöimatu... no ja reedel peale kontserti tuli karolina minukale, kus me keerasime yhe veini sisse (katjale meeleheaks - ta on alkoholivastane) ja rääkisime maast ja ilmast. ta söidab kolmapäeval poola oma magistrieksameid tegema ja vöibolla ei tulegi enne järgmise öppeaasta algust enam rootsi, niiet me nyyd yritame söbranjetada nii mis jäksab.
viimane festivali proov minu looga oli täielik läbikukkumine - esimest korda kohale tulnud tshellist ei osanud oma partiid absoluutselt ja oli lisaks ka täiesti läbi omadega (aga önneks ta suhtumine oli halvasti meelestatud), flöödimängija ei tulnud yldse kohale ja ma pole ennast juba ammu nii nöutuna tundnud. aaaga lootus on, et enam halvemaks asi minna ei saa.

p.s.täna on albin'i (vöi oleks öigem käänata albin'o) nimepäev.

ja kolmas.

ta (jutt käib endiselt ja otseloomulikult katjast) magab mobiiltelefon padja körval.

ta ei tähista oma synnipäeva (mis oli nyyd hiljuti) ja ei ytle isegi, millal tal synnipäev on, sest kardab vananemist. eile näitas ta mulle yht passipilti, mis on tehtud 3 aastat tagasi, enne kui ta rootsi tuli, ja arvab, et rootsi on syydi köigis neis muutustes, mis tema näos toimunud on. ta otustas ka enam mitte öelda oma töelist vanust (mis on 21), lihtsalt, et ta on 20ndates.

kui talle midagi postiga tuleb, siis avab ta ymbirku postkasti juures ja jätab peale läbilugemist nii tyhja ymbriku kui ka selle sisu postkasti. alles paar päeva hiljem kaob vötab selle sealt ära.


olgu, aitab nyyd sellest. ma arvan, et temast on nyyd ettekujutus olemas. ma lihtsalt ei saa teisiti ja pean köike head ja paremat teistega jagama.
komp.nädal on nyydseks läbi ja ees terendavad mönusalt tyhjad nädalad, ainult paar loengut sinna sekka, niiet saab jälle enese taandarengu protsessi pidurdamisega tegeleda. erialatund läks hästi, see önnetu yks tund, mis selleks ette nähtud, lendas nagu linnutiivul. ma ei jöua ära imestada, kui hea öpetaja ole on, ja milline särav isiksus, ja iga korraga imestan aina rohkem. sellest on siiralt kahju, et ta öpetamisest peale seda öppeaastat suuremas osas loobub - siia vöetakse uus komp.öppejöud, ole jääb ainult magistrante ja doktorante öpetama ja tahab suuremas osas vist mingile uurimustööle pyhenduda. uue öpetaja kohale oli kandidaate 12, meie nägime neist nelja prooviloengut pidamas. keegi polnudki vist 100% sobiv, aga suurem osa siinseid eelistab vist peri vöi toda ameeriklast - ming tsao. kent olofsson olevat liiga 'teooriaöpetaja', kuigi mulle meeldis ta neist köige rohkem, ma arvan, et tema öpetamises on midagi sellist, mis siinses kliimas puudulik. itaallanna oli ilmselgelt vöetud selle pärast, et ta on naine. viis, kuidas ta loengut pidas, oli lihtsalt nukker - tal oli ilmselgelt inglise keelega probleeme ja ta oli kogu vajaliku teksti paberile ära tölkinud ja siis vuristaski (ehk siis veeris) selle paberilt ette, kordagi auditooriumile pilku heitmata. ja ta tegi yhe suure vea - teost, mida ta presenteeris (neil oli köigil ylesandeks selgitada komp.protsessi oma muusika näidete varal), polnud veel mängitud, esmaettekanne on alles märtsis, niiet köigel, millest ta köneles, polnud nagu mingit pöhja all. ta näitas kyll pärast paari muusikalise teatri videolöiku, aga see polnud ikka see. muidugi cv vöib tal vist päris hea olla, sest ta saab muljetavaldavaid tellimustöid, aga loengute pidamise osas oli see täielik naljanumber. ming tsaol on kyll palju kogemust auditooriumi ees könelemises, aga mingit inimlikku soojust temas ei olnud, väga akadeemiline ja matemaatiline. aga mis sa hing ikka tahad - teist olet polegi vöimalik leida.

teine juudas (ja köik pyhakud sinnaotsa)

päeva jooksul heidab ta korduvalt pikutama, sest on nii väsinud (kuigi ta kuskil ei käi) ja jääb siis tavaliselt ka pikemaks ajaks magama, nii paariks tunnikeseks. vaheldumisi puhkehetkedega haigutab, 'oi kuidas tahaks magada', 'ma ei saa öösiti enam yldse magada' (töesti, pöhjust ei oska keegi aimata).

tema toiduportsjonid on päris korralikult (loe: rasva uppunud riis rasvast nöretavate kanatiibadega), kui arvestada asjaolu, et energiat ei pöleta ta grammigi. eks see ole muidugi igayhe enda asi, mis ta endale suhu topib, aga tema arvab millegipärast öigeks kommenteerida minu toiduportsjone, mis hakkab juba yliväga närvidele käima. aga nähvata ka midagi nagu ei taha, sest ta teeb seda ilmselgelt omastarust 'naljaga' ja ma kujutan täpselt ette, milliseks see järgnev vestlus kujuneks.

kui tal vahel harva siiski on vaja kuskile minna ja mul algavad loengud ka kuskil ennelöuna paiku, siis tahab ta vannitoas sättimise nii seada, et tema läheb enne, sest kui mina veel kodus olen, olevat temal kergem ennast takka sundida, riidesse panna, meikida, ja löpuks ka minna. aga kuna mul, pahatahtlikul inimesel, seda löputut aega oodata ei ole, siis ma leian muidugi viisi, kuidas enne teda vannitoas ära käia phää hää.

tal oli vaja osta kleeplinti, sest ta tahtis oma raamatute kaaned sellega yle kleepida. umbes nagu kleepkile, ainult et ribadest. ja oo seda kleepimise vaeva ja aega, mis selle peale läheb.. kleeplint sai muidugi ostetud, 3 prisket rulli pakis. vöiks arvata, et sellest järkub nädalakeseks vöi nii. aga mida mu silmad päev hiljem näevad - 3 rulli veel, seekord koos löikuriga. minu rumala kysimuse peale, et miks tal neid niiii palju vaja on, vastas ta, et aga nendel teistel pole löikurit. (käärid on meil olemas.)

juuste värvimissaagast olen juba eelnevalt paar rida kirjutanud. igastahes kulmineerus see löikusega, päris korralikult lasi maha löigata ja paar nädalat oli rahu majas aga nyyd hakkab jälle peale - eile öhtul kuulsin saatuslikku lauset 'ma tahan oma juustega midagi teha'.


komp.nädal kulgeb muidu täitsa tavapäraselt, siiani pole eredaid momente veel olnud. poole tunni pärast algab eriala, esimest korda yle pika aja individuaaltund. aga ole mulle meeldib, ta on äge.
pyhapäeval käisime beatega kohvekus, hea oli kuulda, et ma pole oma mötlemises ainuke must lammas. nimelt kirusime rootslasi - et kuidas nad siiamaani endale ligi ei lase. suhtlus nendega on yhest kyljest tore ja söbralik, nad tunnevad su käekäigu järele huvi ja vöivad päris jutukad teinekord olla, aga see vestlus ei välju kunagi teatud piiridest, sul on alati selline tunne, te TEGELIKULT ei öpi sa neid kunagi tundma, see inimsuhete sygavus jääbki kättesaamatuks. ma ei ytle, et ma eestis eriline sygavik olen, aga vörreldes siinsega .. see seletab imehästi seda, miks nad abielludes nii perekesksed on - neil pole lihtsalt häid söpru, töeliselt häid, ja nii suunavad nad köik, mis endast anda, perre. mis on ju ka omamoodi tore, aga kas mitte vähe yhekylgne. (kujutage ette, et iga kord, kui te mind näete, siis ma räägin kas ilmast, koolist vöi festivaliteosest; tuleb ette ka seda, et mitu päeva järjest esitatakse sama kysimus. ilmselgelt viisakusest, et oleks millestki rääkida, aga tegelikult ei lähe sisu suurt korda. vot selline on siinne suhtlus. ja ma tean, et ma olen sotsiaalses möttes täielik käpard, aga ikkagi.)

juudas

ja köik muud pyhakud sinna otsa. ma lihtsalt pean seda röömu teiega jagama. niisiis, otseloomulikult, katjast:
1.)tal on 8 telefonikaarti, neist 5 rootsi omad (alles äsja oli 6., aga yhest sai lahti). minu kysimuse peale, miks tal neid nii palju tarvis on, vastas ta, et mönede inimeste eest peab ennast varjama ja siis tuleb uus kaart teha aga vanad jäävad ikka kasutusse; 3, mis ei ole rootsi omad, on - yks valgevene, yks vene ja yks poola. telefone on tal tagasihoidlikult ainult 3, iga kord, kui ta telefonikaarte vahetab, siis kirub, et kui palju tal neid kaarte ikka on. aga see pole veel köik. aeg-ajalt kysib ta minu telefoni, et kellelegi prantsuskeelseid sönumeid saata. muidugi maksab ta mulle selle eest. vöiks ju arvata, et kui inimesel on 8 telefonikaarti, siis ei teki vajadust yhkesanda järgi. aga ei. nendel teistel kaartidel pole tal raha peal, nagu ta väidab. vaatamata sellele saab ta kogu aeg kellelegi sönumeid saata(oma numbritelt)...
2.)paar nädalat tagasi helistas keegi alt kella, mina muidugi ei avanud, sest mönikord tahavd mingid vöörad (loe: laisklevad immigrandid) lihtsalt trepikotta sisse saada, et seal burksi nosida vöi niisama hängata. kysisin veel katja käest, kes istus yhistoas arvuti taga otseloomulikult (kes veel ei tea - meil pole oma toas enam netti, jumaltänatud), igaksjuhuks yle, et ega ta kedagi ei oota, ta vastas ei. aga möne aja pärast hakkas keegi meie koridori ukse taga koputama ja ma sain aru, et see keegi tuli meie juurde. kutsusin katja ka, tema ytles, et ärme ava. keegi naisterahvas oli talle viimastel päevadel kogu aeg helistanud ja ta arvas, et see on tema. ja see naine oli ka yhtlasi keegi, keda ta enam näha ei tahtnud, 'halb tutvus'. ootasime siis oma 20 minutit (ma ei liialda!), see keegi muudkui aga kopsis edasi. mina pakkusin, et kysin lihtsalt läbi ukse, et kes ta on, meie koridoris elab teisigi inimesi peale katja ja minu, ma oleks vöinud isegi öelda, et ei tunne kedagi katja-nimelist ja et vöhivööraid kategooriliselt sisse ei lase ja köik. aga katja keelas. löpuks tuli keegi meie koridori pealt ka koju ja lasi selle inimese sisse. see polnud keegi muu kui katja söbranje, kes tundis muret, et katja on kuskile kadunud, sest ta oli oma numbri välja lylitanud (see oligi vist see kuues telefonikaart) ja kelle mees arvas, et katja on yldse rootsist jalga lasknud koos kogu kokkulaenatud rahaga, mida oli 80 000 seki, selle söbranje ja tema mehe raha sealhulgas. summa oli migratsiooniameti tarvis, aga nyydseks on seadus muutunud ja sellest polnud enam kasu ja see on juba omaette lugu. igastahes. katjal oli peale neid 20 minutit syda saapasääres ja kurgus ja jumalteabkus, mina olin lihtsalt pönevil ja löhverdasin omaette, kui tobe see olukord oli.
3.)oma msn-i on ta samuti hiljaaegu välja vahetanud, sest seal olid tal mingid inimesed listis, kellega ta enam rääkida ei tahtnud. blokki ta peale panna millegipärast ei saa.

ma ei tea, kas mulle lihtsalt tundub, et ta on naiivsuste naiivsus, vöi nii ongi.

veel: 'kas musta teed tohib piimaga juua?'
lihtsa kysimuse esitamise muudab ta mingiks väärastunud ristkysitluseks, mis teeb sind alguses iseäranis valvsaks, sest ta alustab kysimist, nagu oleks tegu millegi yliolulise, tösise ja mönikord isegi elu ja surma kysimusega. see näeb välja umbes nii: 'evelin, .... kas ma tohin sult midagi kysida? ... (vaikus, pilgud, miimikamäng, pinev ootusärevus) kas sul on telefoni peal raha? ... ma maksan sulle, mul oleks väga vaja.... anna andeks... ausalt, ma panen oma kaardi peale varsti raha ... (mina ulatan talle telefoni) ... tohib? lubad? (ma praktiliselt surun talle selle telefoni pihku) ... ma kirjutan hästi lyhidalt .... (klöbin) aitäh, suur aitäh... ' möne hetke pärast kuuleb telefoni surinat tema taskust, too mystiline keegi on talle vastanud ja algab sama asi aga otsast peale. ja lisaks köigele käib ta mul järel nagu väike kutsikas - kui ma lähen kööki, kui ma söön. ma saan aru, et kui ta kodunt väljas suurt ei käi, siis on tal muidugi seltsi vajadus, aga ma tahan ju kodus puhata, koolis inimesi kyll, kellega ninapidi koos olla. ja nii me siis istume, mina, pleier peas, volyym pöhja keeratud, vaatan aknast välja (otsesemat vihjet enam anda ei saa), tema kohe sealsamas, jälgib mind, vahepeal räägib minuga, mille peale tuleb mul muidugi pausi peale panna, et öelda talle, et ta kordaks, mida ta ytles, sest ma ju ei kuule. tema kostab selle peale, et ei olnud midagi, ta räägib niisama iseendaga. mina panen jälle play ja hakkab aga sama jama peale.. elu on ring nagu cd-plaat.

ime

-de ime. vaatasin täna - mina, virk ja kraps, kel laisklemiseks hetke murdosagi ei jätku - et katjal on justkui igav. istus teine laua taga ja jälgis mind, tundus, et seebiseriaali osad on veidralt vahetusse läinud ja mul hakkas ebamugav. olin just paar päeva tagasi raamatukogust 2 dvd-d laenutanud - üks pärdist ja teine pendereckist ja soovitasin siis katjal pärti vaadata. teine jäigi nõusse ja - hakkas filmi lõpus nutma. ütles, et pole ammu selliseid inimesi näinud. vot sellised on lood.

kohati

on tunne, nagu oleks mõnes pöffi filmis. just mõned hetked, nt kui sõidad hilja õhtul bussis ja mingi halli paruka ja väikeste ümmarguste prillidega mees arvab, et ta on 70ndatest tänapäeva eksinud hipi ja pröökab ''peace and love!'' ja vahepeal joodeldab-joigub segamini. selline tunne, et aeg jääb seisma ja sind seal ei olegi, laternate meri sõuab aknast mööda ja kõikvõimalikud ümbritsevad helid on vaid filmi taustahelid, nad on sinna spetsiaalselt pandud. ja sind seal tegelikult polegi, sa ainult vaatab kõrvalt. või oled hoopis peategelane, kellelt on kaader eemale nihkunud.

seda võis muidugi arvata, et lusti ja lillepidu ja loorberitel puhkamist kauaks ei jätku, järgmisel nädalal läheb kool täie rauaga edasi. ühtlasi on ka uuele komp.õpetaja (ole läheb ära järgmisest aastast) kohale kandideerivate kandidaatide prooviloengud, sõelale jäänud 4 saavad loa kõneleda. tean, et üks neist on naine, keegi itaalanna, siis on per mårtensson, kes on tegelikult gotlandil noorte heliloojahakatiste õpetaja (aga ju siis on soov küpsemate geeniuste peale üle minna. igastahes kõik, kes gotlandil tema käe alt läbi käinud ja göteborgi jõudnud, on temast vaimustuses), kent olofsson, kes on hetkel malmö komp.õpetaja ja neljas oli vist keegi pilukas. ega minu mälu pole enam see, mis vanasti, 4 - tuleb välja - on liig suur hulk, et meelde jätta. aga see selleks. meil, rohelistel, pole seal loengutel muud teha kui kuulata, aga paaril õpilasel on hiljem sõnaõigust kah, et keda nähtaks parema meelega uue õpetajana ja nii. neil on isegi sõnaõigus sisseastujate blankettide puhul! vot selline demokraatia.

päevad

kulgevad siin üsna rahumeelselt - kooli on 2 korda nädalas ja siis ka ainult 1 loeng, suurema osa ajast olen kodus ja vaatan seebiooperit ''katjuša''. viimases episoodis käis peakangelanna oma totaka toanaabriga kerges lumesajus jalutamas ja muuhulgas ka poes. ja sellele eelnenud osas pani katja köögi põlema ehk siis jättis oma poti õli ja paari sibulaterakesega pliitale ja kui tagasi tuli, oli pott leekides, tule nahka läks ka kogu ventilatsioonisüsteem (kuid mis juba enne seda keeldus töötamast). vot see oli dramaatiline osa.. üldjuhul on siiski lihtsalt tore, endal ka üllatus, et nii hästi läbi saame. tähendab, saavad.
laupäeval oli karolina sünnipäev - kaunis põhjus tõsta pits poola viinaga. ja pühapäeval sain siinse festivali tarvis kirjutatava looga ühelepoole, kohalikele mängijatele (kellest ma pooli muidugi isegi nägupidi ei teadnud) partiisid jagades jätkus piinlikke momente paremale ja vasakule. aga eks see elu olegi üks suur piinlik moment.

igatsen

igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igat

viimnepäev

antud komp.nädalast on kohekohe kätte jõudmas, taolisel hommikutunnil nagu 9.17 tõi mind arvuti juurde minu virtuaalne guru katja. tegelikult ma ei saa ennast veel kooli jaoks säetama hakata, sest ta on hõivanud vannitoa ja ei saa mina sinna enne, kui tema hõõrumine lõppenud.
komp.nädal on muidu täitsa edukalt läinud, erialatund k.a., ainult ole tikub muga viimasel ajal koguaeg rääkima, hirmu ajab nahka. umbes taolised repliigid, et kuidas mul ikka kodus läks ja kas mul on ka koduigatsus või kiidab mind selle pärast, et ma julgesin extended technique proovida või et tema juurde võib alati pöörduda, kui abi tarvis jne jne jne. nagu ma oleks mingi hädapätakas. või jätan sellise mulje. ma olen ju kõige kangem ja kõvem eesti tõivet üldse!, kust siis selline valearusaam.
katjakese saatus selgub homme, kas saab oma paberid korda või ei. muuhulgas oli ta käinud kuskil prantsuskeele testil (ta nimelt üritab ennast ükskõik kuhu uuesti n-ö õppima saada, kasvõi matemaatikasse) ja teda oli paigutatud sinna rühma, mille taseme ta tegelikult juba valgevenes läbinud on. ainult et tõestavat diplomit kaasas põle, ju jäi see koju seinale lindikestega kaunistatud raami. ja seal kursusel olevat kohusutuslik kohalkäimine (üllatus-üllatus) ja ta ütles selle peale, et see pole tema jaoks. sest on kohustuslik kogu aeg kohal käia. ja see pole järelikult talle. sest peab käima. kohal. kas asi on ainult minus, või on need kaks lootusetult vastuolulised laused? samas, katja puhul vist vastupidi - passivad nagu sukk ja saabas, nagu kukk ja kana, ja otsemuidugi nagu loire ja tõivet. pean tõttama!

oh sa püha tõivet

kuidas ma juba koju tagasi tahan. no ei ole hullemat pehmekest. väike pohmakas ei aita asjale ka üldse kaasa, kui, siis ainult vastupidises suunas. lennujaamas kabistati muidugi korralikult turvakontrollis, niiet vähemalt selles vallas sai päeva kirja. ja lennukis küsis eesistuja meesterahvas, et kas ma olen see mingi kuulus sportlane või midagi taolist kuskilt ajalehe või ajakirja fotolt. tuleb ikka hoolikamalt oma biitsepseid peita.
katjakene oli toas mööblit korralikult ringi tõstnud ja kirjutas parajasti oma mingi venelannast sõbranjele (kes on siin türklasega abiellunud) kirjatööd, sõbranje oli ka ise kohal, pärast veeris, et mis katja oli kokku kirjutanud. ülesandeks oli lugeda mingit rootsikeelset raamatut ja sellest vist miskit essee-taolist kirjutada. anja (see on tema nimi) valis ühe telekavapaksuse ja taskuraamatu-formaadis kriminulli. kui sa sellistest raamatutest elu tarkusi ei saa, siis kust mujalt.