Esiteks palun vabandust, et pole pikalt kirjutanud, kuid pärast töö leidmist (kuu aega tagasi) läks järsku väga kiireks ja vaba aeg kui selline lakkas eksisteerimast. Ja enne seda oli üks suur tööotsimine ja ooperi kirjutamine.
Enne praeguse töö leidmist olin mõned päevad tööl ühes Amsterdami kesklinna kohvikus nimega English Breakfast. Seal käisid enamasti inglise ja vene turistid, niiet minu rõõm oli alguses suur, et ei peagi hollandi keelt oskama ja et koht näeb päris normaalne välja. Kohe esimesel proovipäeval aga hakkasid selgeks saama mitmed mitte enam nii rõõmustavad asjaolud - et selle koha manager on täielk m*nn, et palka saab mikroskoopiliselt vähe (5€ tunnis) ja et tööd jagub seal mitmele inimesele, kuid ära peab tegema üks (kõikvõimalik kohvikutöö PLUSS nõude pesemine ja maiustuste valmistamine). Kaua ma seal vastu ei pidanud, koju jõudes oli alati pikk töinamine ja siis otsustasin oma energiat parema meelega uue koha otsimise peale kulutada. Tuleb välja, et kui oma motivatsioonikirjast (kõik töökuulutused tahavad su CV-d ja motivatsioonikirja) välja jätta, et sa oled helilooja, hakkad sa kohe vastuseid saama! Ja nii tulidki päris mitmed positiivsed vastused ja väga mitmed negatiivsed. Oluline oli see, et nad lõpuks tulid. Käisin paaril tööintervjuul ja koht, kuhu mind lõpuks võeti, oli juustufarm. Olen nüüdseks seal kuu aega ära töötanud ja pean nentima, et siiani üks toredamaid töid, mida olen loomingu ja kooli kõrvalt teinud. Tegu on väikese hollandi farmiga, kus valmistatakse kohapeal juustu ja puukotasid. Neil on isegi koduleht olemas: http://www.rembrandthoeveamsterdam.nl/ . Kuna väikefarmeritel on praktiliselt võimatu vabrikute kõrval ellu jääda, siis otsustas see farmer, et teeb enda omast turismifarmi, ehk et iga päev sõidavad sinna kohale bussitäied turistidega, kellele peab juustu ja puukotade valmistamisest rääkima. Ja siin tulen mängu mina oma keeltega - praeguseks olen teinud ekskursioone vene, inglise ja saksa keeles; üks üsna halenaljakas katse oli ka prantsuse keeles. Rahvuseid käib seal igasuguseid ja issanda loomaaed on kirju. Vahel isegi liiga kirju. Lisaks ekskursioonile (esimene pool juustu ja teine kotade valmistamisest) on meil seal ka pood, kus juustu ja kotasid ka soetada saab, lisaks muidugi palju turistinänni. Juust on seal muidugi superhea, iga päev saab seda mugida ja kotasid peame kohustuslikus korras kandma. Peale ekskursioonide on seal sada muud tööd - igasugune käsitöö (turistide nänni valmistamine, kotade maalimiine jms), poe korrashoid, juustu katmine parafiiniga (uskumatult aeganõudev töö) ja palju-palju muud. Igav seal ei hakka ja üksluiseks ka ei lähe. Ülejäänud töötajad on kõik hollandlased (välja arvatud venelanna Maria), niiet tööl pursin nendega hollandi keelt rääkida. Pean nentima, et päris hea ajugümnastika on päev läbi mitmes keeles rääkida. Alguses kippus nii olema, et saksa keele asemel tuli suust välja hollandi keel ja vastupidi, nüüd on juba parem. Töötajad lisaks farmer Roel'ile on: tema eksnaine Anita ja tolle õde Simone (mõlemad blondid ja barbi-laadsed), Roel'i ja Anita 17-aastane poeg Tim, Roel'i õepoeg Max (kellel on vasakul käel 3 sõrme puudu), 40ndates endine jurist Gita, 14 aastat farmis töötanud Miriam (kes oli enne seda konservatooriumis meistriklasside korraldaja ja teab muusikast nii mõndagi), kalapoes töötav naiivne ja tore 19-aastane Daisy, 30ndates lavastaja ja näitleja Martijn ning Moskvast tulnud Hollandis õppiv Maria. Seltskond on kirju ja samal päeval töötab korraga 4-5 inimest. Mina olen tavaliselt 4 päeva nädalas, tööpäevad kipuvad 8-12 tundi olema. Ja Roel on alati kohal, hommikust õhtuni, kunagi ei puhka. Korra aastas võtab nädala vabaks, talvel, et Austriasse suusatam minna. Ja see on kõik. Ta on 47-aastane ja näeb üpriski väsinud välja. Kuid oma asja teeb väga hästi: tema moto on, et turistid tahavad puhata ja nalja saada, niiet meie ekskursioonid ei tohi kunagi tõsised olla. Tema omad on muidugi kõige paremad, sest ta oskab ennast hästi lolliks teha ja pursib kõiki maailma keeli rahuldaval tasemel - st ta suudab kõiki ekskursioone nii teha, et inimesed temast aru saavad, samas teeb neile kohutavalt nalja viis, kuidas ta räägib (vigadega, aktsendiga, lollitades). Kaasa arvatud sellised keeled nagu hiina keel kusjuures!
Kuna see farm asub teises linna otsas, siis kulub mul omajagu aega, et tööle ja tagasi koju jõuda. Minu lemmikajaks on kujunenud lõik enne farmi - see on ca 30-minutiline jalutuskäik läbi suure pargi, mille nimi on Amstelpark ja see on praegu minu absoluutne lemmikkoht Amsterdamis. Esimest korda midagi metsalaadset ja rohelus, mis meenutab Eestit. Seal on nimme tehtud ''metsikumaid'' radu, mis on minu rõõmuks alati inimtühjad. Lisaks näen alati hommikuti seal jänkusid ja oravaid ja pardikesi ja kuulen ohtralt linnulaulu; ainult Bämbi on veel puudu. See lõik teeb mul alati tuju heaks, nii enne kui ka pärast tööd. Töö ise on füüsiliselt kurnav, kuid vaimselt mitte, ja see on hea. Enamasti jõuan pärast seda kodus veel natuke kirjutamistööd teha nokitseda. Nüüd tundub ülejäänud päevadel loominguline töö kirjutuslaua taga nagu totaalne puhkus.
Ooper on peaaegu valmis, suurem osa sellest on kapitaalselt valmis (ehk ei mingeid parandusi ega muud sellist pole enam vaja teha). Proov ansambliga läks märtsis hästi - mingeid kardinaalseid prohmakaid minu poolt ei olnud, st peaaegu kõik oli normaalselt mängitav ja kõlas nii, nagu mõtlesin. Praegu pongestan viimast osa lõpetada ja klaviiri teha, sest lauljatega hakkavad varsti proovid.
Lisaks on meile tekkinud koju üks tore kass. Tuli välja, et norrakad on ka täielikud kassifännid ja nii me siis võtsimegi endale ühe kodu otsiva kassi. Ta omanikel oli kodus 4 kassi ja kassiallergia tekkides otsustasid nad ära anda 2 (kuna ülejäänud 2 olid meeletult kallid tõukassid, siis neid ei saanud ära anda). Meie saimegi siis endale Donder'i (hollandi keeles ''välk''), kes sai hiljuti 1-aastaseks ja on üks väga tore kiisutüdruk. Ta oskab mööda seinu üles ronida ja nüüdseks ka hiiri püüda, sülle võttes jääb sinna ka lamama (minu kogemuste põhjal kassile ebatüüpiline käitumine), oskab kõrgeid saltosid visata ja tundub igatpidi tark ja tubli kiisu olevat.
Eelmiselt nädalal käisin Vocesega Londonis konkursil kaasas, neil oli vaja veidi manageerimist teha ja kohapeal abiks olla. Nüüd peab jälle rutiiniga harjuma.
Püüan sagedamini kirjutada; nüüd magama - homme jälle tööle ja tänane päev venis farmis 12-tunniseks...
Thursday, May 1, 2014
Wednesday, February 5, 2014
Läänerindel muutusteta
Täna käisin koos Luciaga kõva mitu tundi linna peal CV-sid jagamas. Lucia on 24-aastane hispaanlanna, kes õpib konservatooriumis laulmist. Ta tuli Hollandisse mõned aastad tagasi, et õppimiseks raha teenida ja töötas siin au pair'ina. Nüüd õpib ta 1.kursusel klassikalist laulu ja töötab poole kohaga riidepoes. Ja kuna ta on ise kogu selle tööotsimise jama läbi teinud, pakkus ta ennast abiks ja soovitas linna peal kõndides oma CV-sid igale poole sokutada, sest nii leidis tema endale töö. Amsterdamis töötajatest puudust ei ole, pigem vastupidi. Nii nendes kohtades, kus kuulutused üleval kui ka ilma kuulutusteta, kuuled, et neil on CV-sid lademetes ja kui sa oled sobiv, võetakse kahe nädala jooksul ühendust. Kui ei, siis on vaikus. Sama on ka online-süsteemis. Ma olen otsustanud asjale agressiivselt läheneda ja iga päev võimalikult palju CV-sid saata. Tööotsimislehekülgedel ilmub uusi pakkumisi iga päev kümnete kaupa. Väga kummaline on järsku ennast selle kõige seest leida ja muuhulgas ka avastada, et kust jookseb sinu isiklik piir. Nt praegu hoian veel suure kaarega kõikvõimalikest kiirtoidukettidest eemale, sest ma lihtsalt ei suudaks praetud rasva sees töötada. Ka koristajatöö, kohvipoed, punased laternad ja dildod on selles paadis. Loodan, et nii meeleheitele ma ei lähe. Samas igasugused riide- ja jalanõudepoed, mis müüvad kiiresti ''aeguvat'' arvatavasti lapstööjõu najal üles töötatud asjade merd jäävad juba teisele poole piiri. Sinnajuurde kõik, mida ma vähegi teinud olen või teha võiksin: autojuht, postiljon, klienditeenindaja, ettekandja, koduabiline, müüja jms. Seda kõike ainult raha nimel.
Loomingulisel rindel läheb endiselt ooperi võtmes. Tähtaeg oli tegelikult üleeile, aga see polnud piisavalt range... Lodewijk tahtis algul teha ainult ansambliga läbimängu 16.veebruaril, et igasugused instrumentaalsed probleemid elimineerida. Aga siis tuli välja, et koolis on kõik suuremad ruumid hõivatud ja proov on nüüd selle pärast märtsi lõppu lükatud. Mis on muidugi väga tore, sest vastasel juhul poleks nad kogu kupatust saanud läbi mängida. Lõplikult on ära nokitsetud proloog ja 1.stseen, täna tahaks lõpetada 2.stseeni. Üsna ruttu peaks minema ka 3. ja 4. stseeniga (veidi ümberorkestreerimist ja notatsiooninokkimist), aga 5. on pooleli ja epiloog täiesti kirjutamata. Niiet tükk maad veel minna.
Eestisse tulen juba päris varsti: 21.veebruaril. Luarvik tuleb mõned päevad hiljem. Ja tagasi 10.märtsil.
Loomingulisel rindel läheb endiselt ooperi võtmes. Tähtaeg oli tegelikult üleeile, aga see polnud piisavalt range... Lodewijk tahtis algul teha ainult ansambliga läbimängu 16.veebruaril, et igasugused instrumentaalsed probleemid elimineerida. Aga siis tuli välja, et koolis on kõik suuremad ruumid hõivatud ja proov on nüüd selle pärast märtsi lõppu lükatud. Mis on muidugi väga tore, sest vastasel juhul poleks nad kogu kupatust saanud läbi mängida. Lõplikult on ära nokitsetud proloog ja 1.stseen, täna tahaks lõpetada 2.stseeni. Üsna ruttu peaks minema ka 3. ja 4. stseeniga (veidi ümberorkestreerimist ja notatsiooninokkimist), aga 5. on pooleli ja epiloog täiesti kirjutamata. Niiet tükk maad veel minna.
Eestisse tulen juba päris varsti: 21.veebruaril. Luarvik tuleb mõned päevad hiljem. Ja tagasi 10.märtsil.
Wednesday, January 29, 2014
uus
aasta siin on möödunud tööotsimise tähe all. Vaikselt hakkab juba üle viskama ja järjest süveneb tunne, et ma ei ole selle ühiskonna jaoks kvalifitseerunud. Isegi sellistes valdkondades, kus ma varem töötanud olen (nt catering hotellis) tahetakse saada kas Hotellikooli pabereid võid toidukäitlemiskursuse tõendit või midagi kolmandat, mida mul muidugi pole. Suurim komistuskivi on keel, mis pole ikka veel korralikult suhu saanud ja usun, et tuleks päris kiiresti, kui mul oleks keskkond, kus inimestega kogu aeg suhtlema peaks. Nt töökoht. Ise raamatuga pusimisest on vähe tolku. Kõige tobedam selle kõige juures on aga see, et mul tegelikult on tööd - paar tellimust juba ootab ja tähtaeg on sügisel. Ainult et honorarid saab töö üleandmisel, nagu ikka. Kirjutamine läheb ka vaevaliselt, sest mõtlen liiga palju selle nõmeda tööotsimise peale ja see, et ooperi tähtaeg ukse ees on, ei aita üldse mitte kaasa. Ühesõnaga kõik on natuke pahasti praegu.
Saturday, November 16, 2013
Nagu
näha, on mu kirjutamise jõud veidi raugenud. Vabanduseks võin tuua asjaaolu, et kuna teen niigi palju tööd arvuti taga, siis see lisa, mis kuluks siia kirjutamise peale, lükkub paratamatult edasi puhtalt selle pärast, et olla natukenegi vähem selle helendava ekraani ees. Ja lisaks ka see, et juba kuu aja pärast oleme Eestis ja tundub, et küll siis saab kõik räägitud.
Ooperi kirjutamine edeneb; see on küll tõsi, et kui kord ennast kätte võtta ja vindumise faasist läbi suruda, lähevad kraanid lahti ja töö sujub. Graafikust olen veel endiselt maas, nii kahe nädalaga, aga õnneks oli see varuga koostatud, niiet ei ole häda kedagi. Ei jõua ära oodata, et kõik valmis saaks ja saaks ka kogu kupatuse A3 välja printida... Siis saaks hakata parema orkestreerimise kritseldusi sinna tegema ja näeks suuremat pilti paremini. Viimastel nädalatel olen hakanud kuulma Toivo häält oma peas ja tema kuldseid õpetussõnu. Nt et kui midagi öelda, siis ÖELDA; mul oli vanasti ikka kombeks poolele teele jääda, aga püüan seda viga parandada. Selle alla kuulub ka usk oma töösse ehk siis et sa usud oma ideedesse, püüad neid esile tuua nende parimal kujul, mõnikord v-o isegi liialdatud kujul. No nii, et on selge, mida sa mõtled ja pole mingit ebalemist; ни рыба, ни мясо. Mäletan hästi, kuidas läksin tundi nii, et olin midagi teinud ja sisimas v-o isegi päris rahul sellega, aga mis see tegelikult oli, mida tehtu väljendama pidi, ma ei teadvustanud ja usku oma töösse oli ka nukralt vähe. Nagu oleks tundi läinud lootusega, et keegi teine kiidab selle heaks ja siis saan ka mina sellesse uskuma hakata. Eile sain kokku ühe noore heliloojaga, kes Amsterdamis 2.kursusel õpib. Ta nimi on Brechtje ja Lodewijk on tema üht teost juhatanud, saime tuttavaks Calefaxi kontserdi vaheajal ja eile oli siis see ajalooline esimene kord, kui sain siin kellegagi kokku ilma Lodewijkita. Brechtje on noor, nii 19- või 20-aastane, nagu 2.kursusele kohane. Ta on veidrate ideede ja projektidega helilooja, kes tegelikult kõige parema meelega laulaks kitarri saatel omakirjutatud poplaule (mida ta ka teeb), aga tahab ka ''heliloojaks õppimist'' proovida, puhtalt et oma silmaringi avardada. Ta on väga avatud, tore ja südamlik ja suudab oma projektidest rääkida täpselt nii, et kuigi sa oled skeptiline nende kvaliteedi ja kunstilise taseme suhtes (et kas ikka on ''kõrgkultuur''...), tekib sul paratamatult huvi, isegi lihtsalt sportlik huvi, et kuidas see asi siis välja hakkab nägema ja kõlama. Näiteks see projekt, mida Lodewijk juhatas, oli ansamblile ja kahele koerale. Brechtje oli youtube'is leidnud video kahest koerast Saksamaal, kes suure üheoktaavilise klaviatuuri peal oskavad perenaise ütlemise peale käpaga õige klahvi üles leida ja nii (üsna vaevaliselt) muusikat teha. Nii ta siis tegi teose, kus oli vist 5-6 mängijat ja 2 koera oma klaviatuuriga. Koerte lõigud olid väga rubato, sest inimeste hulk nende ümber hajutas nende tähelepanu ja perenaine pidi kogu aeg neile kordama, et mis klahvi vajutama peab. Muusikaliselt ei olnud teos just suurem asi (minu meelest), aga ideetasandil väga tervitatav. See sai isegi nii palju tähelepanu, et jõudis Hollandi muusikasaatesse Vrije Geluiden (nende MI) ja Lodewijkile öeldi päris mitmel korral, et ''sina oled see, kes koeri dirigeeris!'' Igastahes, see Brechtje pani mind mõtlema sellele, milline ma ise selles vanuses olin ja kuidas mul on oi-kui-hea-meel, et ma enam sealmaal pole. Isegi mitte numbri poolest, aga kogu olemasolemine oli kuidagi raskem ja ebakindlam ja vaevalisem. Pärast ühines meiega Mathilde, kes on ka 2.kursusel, Brechtje sõbranna, kellega nad koos sedasama poppi viljelevad (Mathilde mängib tšellot, klaverit ja kitarri, vastavalt vajadusele). Neil on just praegu külalisõppejõuks vene helilooja, 30-ndates Dimitri, kelle perekonnanime ma ei suutnud meelde jätta. Mathilde rääkis, kuidas ta nuttes samal päeval rattaga tundi sõitis, sest polnud jõudnud piisavalt ette valmistada. Kui ta kohale jõudis, oli nägu ära nutetud ja siis ta hakkas jälle nutma, andis oma lood ja salvestused Dimitrile ja ütles, et ärge pange mind tähele, lihtsalt kuulake lugusid. Et see olevat märksa raskem olnud, kui tema oma õpetajaga tundi saada, kes on nutmisega harjunud... Aga Mathilde ongi vist selline habras. Teda ma teadsin juba enne, sest Lodewijk on ka tema lugu dirigeerinud. Me käisime tookord koos Mathilde juures kodus, sest proov oli seal.
Pärast koosviibimist nendega sõitsime Lodewijkiga Leidenisse (väiksem linn Amsterdamist 30 minuti rongisõidu kaugusel) kooriproovi. Laulame Leideni projektikooris, mis saab kokku korra aastas, et teha miskit suurt, sel aastal on kavas Schnittke koorikontsert. Dirigendiks on üks muhe ungarlane Beni, kes on siin 9 aastat elanud. Meie nihverdasime ennast sinna tasuta (ülejäänud köhivad 80€, mis on tavaline kooris laulmise taks), sest Lodewijk sai projektist teada alles hiljem, kui ettelaulmised läbi ja lisaks me lihtsalt pole nõus laulmise eest maksma. Aga kuna me oleme veidi paremad lauljad kui enamus seal ja Lodewijk tunneb dirigenti, lisaks lubasime omalt poolt vastutasuks dirigeerimise ja vene keele teenust ja saimegi tasuta sisse. Eelmises proovis tegi Lodewijk rühmaproovi ja mina vene keele häälduskursust. Kõige hullem on neile susisevate häälikute arsenal (mis taandub ühele ebamäärasele š moodi kõlavale häälikule), õ-täht ja pehmendatud täishäälikud. Osad lauljad palusid pärast, et loeksin teksti salve ja nad saaks kodus sellega harjutada, mille tulemusel (3 tundi Garage Bandiga anaalse hääldamise lindistamist) on mulle hakanud vene keel üha rohkem meeldima. Lauljaid on kooris ca 40-50, keskmine vanus 40 ja enamus mittemuusikud. Kooris laulmine on tavaline hobi ja seda võetakse rohkem kui sotsiaalset akti, mille lisaväärtus on muusika. Dirigent koori ees on teenusepakkuja ja kui sa temaga rahul või nõus pole, siis seda ka ütled. Ehk siis et kooris on inimesi, kes ei pelga oma arvamust välja öelda, mis mulle mõnikord kui dirigendi mitteaustamine tundub, sest tema jagab seda asja kindlasti kordi paremini kui mõni, kes näiteks küsib, et miks sa juhatad juskui me peaks laulma pianos kui noodis on kirjas mezzoforte. Aga seda teevad vaid üksikud ja enamik siiski usaldab Benit, kes teeb väga head tööd. Lauljatest tean praeguseks vaid mõnda, nt minuvanune tore noor arst Sam ja Amsterdami Konservatooriumis õppiv imelik helilooja Chris. Minu kõrval laulavad kontratenor Rients, kes on hiina keele õpetaja ja nimetu naine (ma lihtsalt ei mäleta...), kelle 17-aastaseks saanud tütar keelas tal eile kella üheni koju tulla, sest tal tuleb suur sünnipäevapidu 30-50 külalisega (!).
Lisaks olen natuke tööd otsinud, et saaks paar päeva nädalas lisa teenida, aga pole veel vedanud. Suurim komistuskivi on paraku hollandi keel. Küll see ka tuleb.
Ooperi kirjutamine edeneb; see on küll tõsi, et kui kord ennast kätte võtta ja vindumise faasist läbi suruda, lähevad kraanid lahti ja töö sujub. Graafikust olen veel endiselt maas, nii kahe nädalaga, aga õnneks oli see varuga koostatud, niiet ei ole häda kedagi. Ei jõua ära oodata, et kõik valmis saaks ja saaks ka kogu kupatuse A3 välja printida... Siis saaks hakata parema orkestreerimise kritseldusi sinna tegema ja näeks suuremat pilti paremini. Viimastel nädalatel olen hakanud kuulma Toivo häält oma peas ja tema kuldseid õpetussõnu. Nt et kui midagi öelda, siis ÖELDA; mul oli vanasti ikka kombeks poolele teele jääda, aga püüan seda viga parandada. Selle alla kuulub ka usk oma töösse ehk siis et sa usud oma ideedesse, püüad neid esile tuua nende parimal kujul, mõnikord v-o isegi liialdatud kujul. No nii, et on selge, mida sa mõtled ja pole mingit ebalemist; ни рыба, ни мясо. Mäletan hästi, kuidas läksin tundi nii, et olin midagi teinud ja sisimas v-o isegi päris rahul sellega, aga mis see tegelikult oli, mida tehtu väljendama pidi, ma ei teadvustanud ja usku oma töösse oli ka nukralt vähe. Nagu oleks tundi läinud lootusega, et keegi teine kiidab selle heaks ja siis saan ka mina sellesse uskuma hakata. Eile sain kokku ühe noore heliloojaga, kes Amsterdamis 2.kursusel õpib. Ta nimi on Brechtje ja Lodewijk on tema üht teost juhatanud, saime tuttavaks Calefaxi kontserdi vaheajal ja eile oli siis see ajalooline esimene kord, kui sain siin kellegagi kokku ilma Lodewijkita. Brechtje on noor, nii 19- või 20-aastane, nagu 2.kursusele kohane. Ta on veidrate ideede ja projektidega helilooja, kes tegelikult kõige parema meelega laulaks kitarri saatel omakirjutatud poplaule (mida ta ka teeb), aga tahab ka ''heliloojaks õppimist'' proovida, puhtalt et oma silmaringi avardada. Ta on väga avatud, tore ja südamlik ja suudab oma projektidest rääkida täpselt nii, et kuigi sa oled skeptiline nende kvaliteedi ja kunstilise taseme suhtes (et kas ikka on ''kõrgkultuur''...), tekib sul paratamatult huvi, isegi lihtsalt sportlik huvi, et kuidas see asi siis välja hakkab nägema ja kõlama. Näiteks see projekt, mida Lodewijk juhatas, oli ansamblile ja kahele koerale. Brechtje oli youtube'is leidnud video kahest koerast Saksamaal, kes suure üheoktaavilise klaviatuuri peal oskavad perenaise ütlemise peale käpaga õige klahvi üles leida ja nii (üsna vaevaliselt) muusikat teha. Nii ta siis tegi teose, kus oli vist 5-6 mängijat ja 2 koera oma klaviatuuriga. Koerte lõigud olid väga rubato, sest inimeste hulk nende ümber hajutas nende tähelepanu ja perenaine pidi kogu aeg neile kordama, et mis klahvi vajutama peab. Muusikaliselt ei olnud teos just suurem asi (minu meelest), aga ideetasandil väga tervitatav. See sai isegi nii palju tähelepanu, et jõudis Hollandi muusikasaatesse Vrije Geluiden (nende MI) ja Lodewijkile öeldi päris mitmel korral, et ''sina oled see, kes koeri dirigeeris!'' Igastahes, see Brechtje pani mind mõtlema sellele, milline ma ise selles vanuses olin ja kuidas mul on oi-kui-hea-meel, et ma enam sealmaal pole. Isegi mitte numbri poolest, aga kogu olemasolemine oli kuidagi raskem ja ebakindlam ja vaevalisem. Pärast ühines meiega Mathilde, kes on ka 2.kursusel, Brechtje sõbranna, kellega nad koos sedasama poppi viljelevad (Mathilde mängib tšellot, klaverit ja kitarri, vastavalt vajadusele). Neil on just praegu külalisõppejõuks vene helilooja, 30-ndates Dimitri, kelle perekonnanime ma ei suutnud meelde jätta. Mathilde rääkis, kuidas ta nuttes samal päeval rattaga tundi sõitis, sest polnud jõudnud piisavalt ette valmistada. Kui ta kohale jõudis, oli nägu ära nutetud ja siis ta hakkas jälle nutma, andis oma lood ja salvestused Dimitrile ja ütles, et ärge pange mind tähele, lihtsalt kuulake lugusid. Et see olevat märksa raskem olnud, kui tema oma õpetajaga tundi saada, kes on nutmisega harjunud... Aga Mathilde ongi vist selline habras. Teda ma teadsin juba enne, sest Lodewijk on ka tema lugu dirigeerinud. Me käisime tookord koos Mathilde juures kodus, sest proov oli seal.
Pärast koosviibimist nendega sõitsime Lodewijkiga Leidenisse (väiksem linn Amsterdamist 30 minuti rongisõidu kaugusel) kooriproovi. Laulame Leideni projektikooris, mis saab kokku korra aastas, et teha miskit suurt, sel aastal on kavas Schnittke koorikontsert. Dirigendiks on üks muhe ungarlane Beni, kes on siin 9 aastat elanud. Meie nihverdasime ennast sinna tasuta (ülejäänud köhivad 80€, mis on tavaline kooris laulmise taks), sest Lodewijk sai projektist teada alles hiljem, kui ettelaulmised läbi ja lisaks me lihtsalt pole nõus laulmise eest maksma. Aga kuna me oleme veidi paremad lauljad kui enamus seal ja Lodewijk tunneb dirigenti, lisaks lubasime omalt poolt vastutasuks dirigeerimise ja vene keele teenust ja saimegi tasuta sisse. Eelmises proovis tegi Lodewijk rühmaproovi ja mina vene keele häälduskursust. Kõige hullem on neile susisevate häälikute arsenal (mis taandub ühele ebamäärasele š moodi kõlavale häälikule), õ-täht ja pehmendatud täishäälikud. Osad lauljad palusid pärast, et loeksin teksti salve ja nad saaks kodus sellega harjutada, mille tulemusel (3 tundi Garage Bandiga anaalse hääldamise lindistamist) on mulle hakanud vene keel üha rohkem meeldima. Lauljaid on kooris ca 40-50, keskmine vanus 40 ja enamus mittemuusikud. Kooris laulmine on tavaline hobi ja seda võetakse rohkem kui sotsiaalset akti, mille lisaväärtus on muusika. Dirigent koori ees on teenusepakkuja ja kui sa temaga rahul või nõus pole, siis seda ka ütled. Ehk siis et kooris on inimesi, kes ei pelga oma arvamust välja öelda, mis mulle mõnikord kui dirigendi mitteaustamine tundub, sest tema jagab seda asja kindlasti kordi paremini kui mõni, kes näiteks küsib, et miks sa juhatad juskui me peaks laulma pianos kui noodis on kirjas mezzoforte. Aga seda teevad vaid üksikud ja enamik siiski usaldab Benit, kes teeb väga head tööd. Lauljatest tean praeguseks vaid mõnda, nt minuvanune tore noor arst Sam ja Amsterdami Konservatooriumis õppiv imelik helilooja Chris. Minu kõrval laulavad kontratenor Rients, kes on hiina keele õpetaja ja nimetu naine (ma lihtsalt ei mäleta...), kelle 17-aastaseks saanud tütar keelas tal eile kella üheni koju tulla, sest tal tuleb suur sünnipäevapidu 30-50 külalisega (!).
Lisaks olen natuke tööd otsinud, et saaks paar päeva nädalas lisa teenida, aga pole veel vedanud. Suurim komistuskivi on paraku hollandi keel. Küll see ka tuleb.
Tuesday, October 22, 2013
Millest
ma puudust tunnen:
kõige mõttetumatest asjadest tegelikult, mis puudutavad harjumusi ja kohti. Nt Tondi Selverist, Akadeemia raamatukogust, suvilast ja selle loodusest, ema paksudest kassidest, Läänemerest, Vabaduse väljakust, trollidest, Viru keskuse bussiterminalist jne jne jne. Ja muidugi erinevatest tegelastest, aga sellega pole veel hullu, sest seda võib lahjendada illusioon, et tegelastel lihtsalt ei ole aega muga kokku saada ja me teeme seda lähitulevikus, kohe väga varsti, aga mitte nüüd. Reaalsus on aga see, et me näeme alles (või juba!) kahe kuu pärast, sest ostsime piletid ära - saabume esmaspäeval, 16.detsembril kell 17 ja lendame ära kolmapäeval, 8.jaanuaril.
kõige mõttetumatest asjadest tegelikult, mis puudutavad harjumusi ja kohti. Nt Tondi Selverist, Akadeemia raamatukogust, suvilast ja selle loodusest, ema paksudest kassidest, Läänemerest, Vabaduse väljakust, trollidest, Viru keskuse bussiterminalist jne jne jne. Ja muidugi erinevatest tegelastest, aga sellega pole veel hullu, sest seda võib lahjendada illusioon, et tegelastel lihtsalt ei ole aega muga kokku saada ja me teeme seda lähitulevikus, kohe väga varsti, aga mitte nüüd. Reaalsus on aga see, et me näeme alles (või juba!) kahe kuu pärast, sest ostsime piletid ära - saabume esmaspäeval, 16.detsembril kell 17 ja lendame ära kolmapäeval, 8.jaanuaril.
Sunday, October 20, 2013
kontserdielust
Kus kontserdil ma siis käinud olen? Siin eksisteerib 2 põhilist kontserdimaja - Concertgebouw ja Muziekgebouw aan t'IJ. Esimene on kõigele orienteerunud (kava sõltub pea- ja külalisdirigentidest, oma ja külalisorkestrist, kammermuusikutest jne), teine rohkem kaasaegsele muusikale. Concertgebouwl on ka oma orkester, kellel täitub kohe-kohe 125 aastat. Vehelnud on orkestri ees (külalisena) muu hulgas ka Iván Fischer, Daniel Harding, Lorin Maazel, John Eliot Gardiner, Peter Eötvös, Gustavo Dudamel, Nikolaus Harnoncourt ja muidugi Mariss Jansons, nende praegune peadirigent. Concertgebouw orkestrit olen seal kuulnud ainult korra, vist oli selle aasta esimeses pooles, kui käisime Prokofjevi Romeo ja Julia katkendeid seal kuulamas. Aga nüüd septembris-oktoobris olen käinud kolmel korral: koorikontsert Groot Omroepkoori (ringhäälingu koor) ja Gijs Leenarsiga, kavas Manneke (hollandlane, esikas), Duruflé ja Rihm; orkestrikontsert Madalmaade Raadio orkestri ja Barbaga Hanniganiga, dirigendiks Jaap van Zweden (endine viiuldaja, juhatab nagu jäik kuri väike kääbik), kavas Dutilleux ja Šostakovitš; Mozarti Cosi Fan Tutte Ed Spanjaardi ja 18.sajandi orkestriga. Muziekgebouws käisime Madalmaade kammerkoori ja paar päeva tagasi üht Calefaxi kvintetti kuulamas. Calefaxi mängijad on esimesed, kes 20 aastat tagasi reed kvinteti (ehk lesthuulikukvinteti?) asutasid; nüüd on see koosseis maailmas üha enam populaarsust kogumas. Pillidest on seal siis oboe, klarnet, bassklarnet, fagott ja saksofon. Värv on tõesti omapärane ja mitmekesine, seadeid on neil nüüdseks igavene per**täis, suurem osa saksofonimängija poolt tehtud, lisaks muidugi kümned ja v-o isegi sajad uudisteosed. Kel huvi, siis neid leiab juutuubist massiliselt. Madalmaade kammerkoor oli super; kavas MacMillan, Debussy, Ravel, Saint-Säens, Pulenc, Tulevi esikas(!) jt. Dirigendiks muidugi Risto.
Peale nende kahe koha toimub kontserte igasugustes kirikutes, väiksemates saalides ja ''uudsetes'' kohtades, nagu vanad tööstushooned jms. Siiani olen jõudnud ühte kirikusse (ühe suveprojekti lõppkontsert, kus Lodewijk kaasa tegi) ja Orgelparki (endine kirik, kus on nüüd oreliparadiis ehk 6 orelit, harmoonium ja vist veel mitu klahvpilli), kus toimus mitte just kõige parem Ives'i festivali kontsert.
No mis ma ikka oskan öelda - muidugi on tase ülikõva ja vahel unustad ennast kuulama kohe päris kauaks; nt Calefaxi kvinteti puhul ja muidugi jumalik Barbara Hannigan. Aga ka Mozart superheade noorte solistide ja ülikirgliku orkestriga ja Madalmaade kammerkoori kõla. Kas saab võrrelda Eesti muusikutega? Mõnega kindlasti. Ma ei hakka siin konkreetselt kedagi või midagi kõrvutama, sellel pole mõtet. Aga ma tahaks uskuda, et kõiki väärtuseid ja puudusi ei saa mustvalgelt hinnata.
Natuke publikust ka. Muidugi on suurem osa neist (nagu ka Rootsis ja kindlasti enamikes Lääne-Euroopa riikides) hallipäine jõukam kodanlus, kes on haritud ja teadlik kultuurielus sündivast. Iga kontserdi vaheajal rüüpavad nad veini ja kohvi ja kontserdi lõpus seisavad püsti (ma pole veel ühelgi kontserdil näinud lõpuaplausi ajal istuvat publikut). Nad näevad igati head välja - kui sa ei näeks halle juukseid ja kortsulist nägu, võiks mõne eriti hästi säilinud juhtumi puhul arvata, et tegu on 30-aastasega. Keskealisi ja nooremaid näeb märksa harvem, ju siis on internet oma töö teinud või pole töö ja laste kasvatamise kõrvalt mahti või on klassikaline muusika tõesti midagi sellist, milleni jõutakse alles viimastel kümnenditel.
Peale nende kahe koha toimub kontserte igasugustes kirikutes, väiksemates saalides ja ''uudsetes'' kohtades, nagu vanad tööstushooned jms. Siiani olen jõudnud ühte kirikusse (ühe suveprojekti lõppkontsert, kus Lodewijk kaasa tegi) ja Orgelparki (endine kirik, kus on nüüd oreliparadiis ehk 6 orelit, harmoonium ja vist veel mitu klahvpilli), kus toimus mitte just kõige parem Ives'i festivali kontsert.
No mis ma ikka oskan öelda - muidugi on tase ülikõva ja vahel unustad ennast kuulama kohe päris kauaks; nt Calefaxi kvinteti puhul ja muidugi jumalik Barbara Hannigan. Aga ka Mozart superheade noorte solistide ja ülikirgliku orkestriga ja Madalmaade kammerkoori kõla. Kas saab võrrelda Eesti muusikutega? Mõnega kindlasti. Ma ei hakka siin konkreetselt kedagi või midagi kõrvutama, sellel pole mõtet. Aga ma tahaks uskuda, et kõiki väärtuseid ja puudusi ei saa mustvalgelt hinnata.
Natuke publikust ka. Muidugi on suurem osa neist (nagu ka Rootsis ja kindlasti enamikes Lääne-Euroopa riikides) hallipäine jõukam kodanlus, kes on haritud ja teadlik kultuurielus sündivast. Iga kontserdi vaheajal rüüpavad nad veini ja kohvi ja kontserdi lõpus seisavad püsti (ma pole veel ühelgi kontserdil näinud lõpuaplausi ajal istuvat publikut). Nad näevad igati head välja - kui sa ei näeks halle juukseid ja kortsulist nägu, võiks mõne eriti hästi säilinud juhtumi puhul arvata, et tegu on 30-aastasega. Keskealisi ja nooremaid näeb märksa harvem, ju siis on internet oma töö teinud või pole töö ja laste kasvatamise kõrvalt mahti või on klassikaline muusika tõesti midagi sellist, milleni jõutakse alles viimastel kümnenditel.
Saturday, October 12, 2013
Jalgratastest
Igal endast lugupidaval hollandlasel on jalgratas. Isegi kui sa käid tööl bussi või auto või rongiga, siis püüad sa ikka võimalikult palju liigelda jalgrattaga. Nende seljas näeb inimesi alates imikueast (vanemate küljes või ratta ees või taga väikelapse istmes või ratta ees- või järelkärus) kuni 100+. Seda, kui vanad need vanemad hollandalsed on, ei oska ma öelda, igal juhul näevad nad palju kõbusamad välja kui eestlastest eakad. Nt meie maja pärisomanik härra Broers on 88 ja käib korra paari nädala tagant siin aias kõpitsemas ja mille muuga ta tuleb kui mitte jalgrattaga. Ja ta näeb välja nagu poisike võrreldes minu 75-aastase isaga. Võibolla ongi pikaealisuse ja kõbususe üks põhjuseid jalgrattad - sa lihtsalt ei saa muutuda ülekaaluliseks või liikumisvõimetuks kui sõidad eluaeg rattaga. Niiet!... vänta här! Eestis on muidugi rattateedega kehvasti, aga kuuldavasti olukord paraneb. Siin on kõik kohad rattateid täis (mõnelpool on AINULT rattateed), rattur on väidetavalt kuningas - nii autojuhid kui ka jalakäiad vahivad ennast ogaraks, et aga ratturile ette või taha mitte jääda, talle tuleb alati teed anda. Minu jaoks on see natuke naljakas, sest mina (kui hiljutine uus rattur) vaatan ikka, et kust auto tuleb ja et autole ette mitte jääda, sest Eestis on auto nr 1; olen vist ainuke, kes neile teed annab. Nemad muidugi jäävad ka seisma ja viipavad rooli tagant, et mine aga. Siiani on rattaga paarutamine piirdunud Ilpendami ümbrusega (põllud ja lehmad ja lambad ja hobused ja üksikud majad ning üks istutatud metsatukk) ja Purmerendi sõitmisega, ikka et poodeldud saaks. Rattaga tundub see maa nüüd päris väike (jalutades oli tund). Enamikel hollandlastel on ratta küljes panipaiku - kas korv või kast ees ja/või küljekotid pakiraami küljes. Kui neid ei ole, siis peab kindlasti seljakott olema, sest see teeb sõitmise raskeks, kui sul midagi käes juhtub olema. Juba sain kurjade pilkude osaliseks kui tulin poest, seljakott täis tuubitud ja mõned asjad lahtiselt käes - nii ei saa kätega suunda näidata ja ratas pole nii stabiilne. Ja vihmaga pole just kõige mõnusam - prillid on märjad, käed ja pea külmetavad (nüüd on müts ja kindad). Väidetavalt võib talvekuudel päris 'mõnusaks' minna (räägivad 40-kraadises külmas karastunud norrakad) - kõva tuulega sõidad, ise viimseni sissepakitud kubujuss ja ikka on külm ja rõske ja näkku sajab nõelteravat külmunud vihma. Aga hollandlased on vaatamata sellele rõõmsameelsed ja muhedad, sellest ma aru ei saa. Arvasin, et eestlaste olemuse üks impulsse on kliima. Aga siin on see ju hullem!
Suurema osa päevadest läheb töötamise alla, peab nentima, et kui kord režiimi peale saada, siis võib kodus töötamine isegi töötada. Praeguseks on valmis 1/4 ooperist, nii enam-vähem kujul. See tahab muidugi veel nokitsemist ja kohati paremat orkestratsiooni, aga seda võin teha ka hiljem. Lisaks sain Eestist ühe amatöörkoori tellimuse, tähtaeg 1.dets. Veidi isoleeritud tunne hakkab küll vaikselt tekkima, kui suurema osa ajast ainult siin olla ja tööd teha, seltsiks pärisinimesed Lodewijk ja Arild ja mänguinimesed Icarus ja Daedalus. Aga ma ei kurda. Aeg-ajalt saab kontserdil käidud (sellest järgmises kandes) ja meil käib ka külalisi. Nt paar päeva tagasi oli Ingrid korraks siin (Arildi naine, see, kes on Zürichis vahetuses), on käinud ka Lodewijki vanemad (mitte koos, sest nad on lahutatud ja mõlemal on uus pere), mõlemad on väga toetavad, soojad ja abivalmis. Homme tuleb Lodewijki ema oma mehega, sööme kooki ja vahime nummis Ilpendamis ringi (nad pole seda veel teinud), pärast lähme välja sööma, sest esmaspäeval on ju teatavasti üks tähtpäev. Sellega seoses olen saanud teilt ka paar toredat postkaarti, üks neist suutis isegi pisara välja kiskuda. Väike koduigatsus käib aeg-ajalt kummitamas, õnneks pole veel hullemaid tuure olnud. Loodan, et teil kõigil läheb hästi ja endiselt on õhus ootus, et leiate aega mulle kirjutada-joonistada.
teie veidi sentimentaalne, viimaseid päevi 26-aastane Evelin
Suurema osa päevadest läheb töötamise alla, peab nentima, et kui kord režiimi peale saada, siis võib kodus töötamine isegi töötada. Praeguseks on valmis 1/4 ooperist, nii enam-vähem kujul. See tahab muidugi veel nokitsemist ja kohati paremat orkestratsiooni, aga seda võin teha ka hiljem. Lisaks sain Eestist ühe amatöörkoori tellimuse, tähtaeg 1.dets. Veidi isoleeritud tunne hakkab küll vaikselt tekkima, kui suurema osa ajast ainult siin olla ja tööd teha, seltsiks pärisinimesed Lodewijk ja Arild ja mänguinimesed Icarus ja Daedalus. Aga ma ei kurda. Aeg-ajalt saab kontserdil käidud (sellest järgmises kandes) ja meil käib ka külalisi. Nt paar päeva tagasi oli Ingrid korraks siin (Arildi naine, see, kes on Zürichis vahetuses), on käinud ka Lodewijki vanemad (mitte koos, sest nad on lahutatud ja mõlemal on uus pere), mõlemad on väga toetavad, soojad ja abivalmis. Homme tuleb Lodewijki ema oma mehega, sööme kooki ja vahime nummis Ilpendamis ringi (nad pole seda veel teinud), pärast lähme välja sööma, sest esmaspäeval on ju teatavasti üks tähtpäev. Sellega seoses olen saanud teilt ka paar toredat postkaarti, üks neist suutis isegi pisara välja kiskuda. Väike koduigatsus käib aeg-ajalt kummitamas, õnneks pole veel hullemaid tuure olnud. Loodan, et teil kõigil läheb hästi ja endiselt on õhus ootus, et leiate aega mulle kirjutada-joonistada.
teie veidi sentimentaalne, viimaseid päevi 26-aastane Evelin
Subscribe to:
Posts (Atom)
