viimane

suur uudis on see, et ahv säetab ennast kolmapäeva hilisõhtul öise bussi peale, et neljapäeva varahommikul ennast stockholmis lahti rullida. nimelt! – superstaar edaines tuuritab saksamaal ja lendab tagasi läbi stockholmi ja miks siis mitte ise kohale karata ja autogrammi küsima minna. muuhulgas avaneb ka võimalus veronika portsmuthiga äriasjus kokku saada, niiet kaks diivat ühel päeval; isegi vaoautotäis banaane ei teeks mind õnnelikumaks. ja tagasi reedeseks varahommikuks, et kuulda kellegi argentiina helilooja kuldseid sõnu, juba kell 8.30.
koolis ketrab komp.nädal ja täna on kehv tuju. eile ei olnud. no võta näpust,et see asi nii vastandlik peab siis olema. ja homme pean elektronmuusikas ettekande tegema, grammofonist. teema valisin ise nii mõnegi pähkli seast. ei noki minu nupp elektronmuusika programme tutvustama, arvatavasti saaksid isegi need, kes pole teemat ette valmistanud, must selles vallas paremini hakkama. heliloojad on ju siin übermenschid – elektronmuusika, igasugused arvutiprogrammid (k.a. kalkulaator) ja stuudiothenika, ürituste organiseerimine, dirigeerimine, pillimäng, laiad teadmised muusikaajaloost-komponeerimistehnikatest-analüüsist jms, kõnelemis- ja kirjaoskus. ja noodikirjutamine muidugi. mina mõistan ainult kartuleid paberile lükkida. ja pliiatsit (hamba vahel, või kusagil mujal) teritada (neil on automaatharilikud). aga ma nüüd jätan selle taevanikiitmise. räägin hoopis seda, et sõidan 15ndal aprillil poola, gdanski. viieks päevaks karolinale külla. siis saab just akordioniloo tähtaeg otsa ja hää närve teises riigis puhata, peale seda algab järjekordne komp.nädal ja tolle lõpus maandub juba härra maimets landvetteri-nimelises lennujaamas. minu juures ta muidugi elada ei saa, katja teeks siis vist enesetapu, aga kui hästi läheb, siis ta sõidab vahepeal mingi projektiga kuskile teise linna või ei pikendata tema viisat ehk. jah, see asi on ikka veel lahtine. katja puhul teisiti ei saa. aga kui riho asemel oleks tiina, siis võetaks ta küll avasüli vastu. mõni on nii mõnelgi korral küsinud, et ega see minu sõbranna uuesti külla ei taha tulla. mõni tahaks teda paremini tundma õppida khkhm (need pole minu sõnad). ma arvan, et üks teine mõni võib ennast nüüd meelitatuna tunda.

vöib-olla

olen olnud ehk liiga kriitiline, on ju igal prussil kaks otsa (erinevalt töivetist) ja igayhe oma valik, kummast kinni haarata. tösi ta on, et igayks näeb vaeva ja väljendab ennast erinevalt, köik ei saagi yhe vitsaga löödud olla. möni on vahest yldse löömata jäänud! ma katsun nyyd oma kriitikameelt koos pahameelega alla neelata. rääkisin eile hassega koolis (ta on see ca 40-aastane endine arheoloog, kes endas muusiku kutse hiljuti avastas) ja sain nii mönestki asjast pärast hoopis teisiti aru. kuigi töenäoliselt läheb see hoog varsti mööda ja kriitiline mörd evelin töstab varsti jälle pead, seniks aga nautigem lillelöhna, toredaid inimesi, ilusta muusikat ja polevägaviga-rootsit.

läbi

said minu etteasted ja kummaliselt rõõmutu on olla. nagu polekski kivi südamelt veerenud vaid vastupidi - nüüd on kivi asemel rahn. reich tuli muidu täitsa kenasti ja äge oli mängida, tekkis isegi mõte, et võiks eestiski miski ansambli kokku ajada ja mängima hakata. ei suutnud siiski kuldjärv kogu klaverimängu rõõmu mus kustutada. no ja oma loo ajal olin alguses närvis nagu segane, tundsin isegi, kuidas üle keha värisema hakkan, aga rahunesin kohe maha ka (aga see närveldamine ei pidavat üldse välja paistma kusjuures, mis veel kõige imelikum. omastarust olin nagu haavaleht viimsepäeva tormi ajal). adekvaatselt praegu lugu ennast komenteerida ei julge, sest kõik on meeles ainult nagu mingi hämu, pärast lindistuse kuulamist oskab ehk paremini öelda. tunne on küll selline, et sel aastal ma oma lugudega rahule ei jää, just kõlapildi ja vormi mõttes, aga vähemasti saab neist õppida. festival on laias laastus olnud siiani väga kirju ja kohati ka ebameeldivalt shokeeriv. nt paar täiesti mõttetut performanssi (oleks nad siis huumorivõtmes esitatud, aga ei) ja inimeste üleüldine suhtumine - et kõik, mis tehakse, on suurepärane! üks aplaus ei erine teisest, taolist kõigesööja publikut pole ma veel näinud ja see teeb mind väga kurvaks. teri ei eristata sõkaldest ja isegi inimeste näoilmed ei ütle sulle midagi. see ei ole ju võimalik, et kõik meeldib. lihtsalt ei ole. mis veider komme - õhutada takka kõiki, puhtalt selle pärast, et nad TEEVAD. kvantiteedi kirbe maik ei lase mul seda kõike alla neelata, no ei lase.

katja käib kolmandat päeva turmismessil ja naudib seda täie rinnaga - ta saab seal inimestega suhelda (neid tüüdata), proovida kõikvõimalikke absurdsusi (alates viktoriinidest lõpetades söökide-jookide ja pärlite niidi otsa ajamisega) ja sealt massiliselt nänni tuua. minu õnn oli pliiatsite ja pastakate näol. homme on viimane päev ja arvatavasti peale seda puhkab ta ennast vähemalt nädal aega välja. kõneainet pakub see talle rohkesti ja kes muu teda ikka kuulab kui mitte mina. teine teema on feissbuuk. et kuidas ta pidi jälle oma konto ära kustutama, sest mingid tüübid, kellega ta suhelda ei taha, leiavad ta sealt ikka üles. minu ettepanek neid lihtsalt mitte äkseptida sai nii palju veidraid ja ebaloogilisi vastuseid-seletusi, et ma lõpuks suurest väsimusest loobusin. see on hullem, kui peaga vastu seina joosta, sest nii äraspidist loogikat pole minu kõrv veel kohanud. tema meelest on ta lihtsalt heasüdamlik ja viisakas. ja - siit tuleb päeva nael - eile ütles ta, et me sobime imehästi kokku. et ta olevat elanud nii mõnegi toanaabriga ja meie läbisaamine on suurepärane.

laisaks olen jäänud

ja ei viitsi enam kirjutada. ega pole ka midagi öelda olnud, mis sa tyhjast niisama seletad (ma arvan, et eelnevad sissekanded ilmast oli piisav näide).
täna oli üpriski sündmusterohke päev - algas mu enda prooviga kell 8.30, mida käis kuulamas ka meie dirigeerimisõppejõud, kes mulle väga meeldib, ja lugu tuli täitsa korralikult välja. kui ma ainult ülehomme liiga närvi oma dirigeerimise pärast ei läheks, poleks kõik see vaev asjata. sellele järgnes kohe reichi proov ja siis festivaliteemaline ''häppening'', mida saab vaadata www.olsenivan.dk/sirensiren.zip. tegu on johani looga ja printsiip on järgmine - gruppe on kokku 5, igal grupil oma toon (heli, noot, helikõrgus), ja iga grupp on jaotatud kooli kohviku ümber, kõigil on sünkroniseeritud stopperid ja lehed, millel kirjas, millal ja kui pikalt oma tooni mängima peab. nt mina olin grupis nr 3, meie noot oli esimese oktavi c# ja esimene kord kölas toon 20 sekundit, seejärel 1 sekund pausi, siis 19 sekundit ja 2 sekundit pausi, siis 18 sekundit ja 3 sekundit pausi jne. no saate aru küll. teiste gruppide partiid olid ka sarnasel põhimõttel komponeeritud, aga samas kõigil siiski erinevad. ja vot selline asi peaks meie kaasõpilastele nüüdismuusika festivali reklaamima (kõik toimus söögvahetunni ajal, mil kohvik on rahvast täis). eelmisel korral, kui me samuti festivali ''promosime'', lasksime kohvikusse teise korruse rõdult alla korvid, milles on kommid ja festivali flaierid. inimesed krabasid eelkõige komme. kes tunneb endas vastupandamatut huvi tärkavat, võib vaadata http://www.myspace.com/sirenfestivalen, seal on ka minu nimi ära mainitud (kõik on muidugi suures osas rootsi keeles, minagi olen seal evelina sepparson).
öösiti magada ei saa, närveldan nii reichi kui ka oma loo pärast, reichi kontsert on juba homme ju. ega mul seal kandvat rolli pole (mitte nagu elus), aga mõnes kohas saab küll vägagi kuuldavalt (ehk siis pratiliselt üksi) mängida. ja ka kevad - õhk on täpselt selline, et sees lähevad segamini nii lootus kui ka ootus, ärevus, igatsus ja kurbus/õnn. üks suur segapuder. ja teine segapuder kooserdab öösiti ringi, mis magamisele ka kaasa ei aita. ja tagatipuks on juba ette kahju, et see festival läbi saab juba enne, kui alata jõuab - mis on homsest laupäevani. sest siis saavad kõik seesugused veidrused läbi ja terendab täiesti tühi nädal, ainult neljapäevahommikul on üks loeng. ma ei viitsi enam iseendaga tegeleda, kaua võib. muidugi peale seda algab komp.nädal ja siis ma veel jõuan kahetseda seda äsjaöeldut ja unistada, et oleks aega ''iseendaga tegeleda''. sest ''mina'' on sinu parim seltsiline, intelligentseim vestluspartner, lahutamatu elukaaslane, andekaim looja, keegi, kellega üksildust eemale peletada. nagu truu peni, kes pidevalt sul järel sörgib, vari, kes sind iial ei jäta, süütunne, mis sind alati painab, õeluseseeme, mis sus alati idaneb, ... pind perses.

nojaa.

ilmad on siin iseäranis kehvaks läinud - lörtsitab ja puhutab, tugev sygisene melankoolia on öhus. talv (see närakas ), keda polnud öieti ollagi, mängib jäärapäist vempu.
järgmisest nädalast algavad reichi proovid ja ka enda looga on paar tykki - ega see festival enam kaugelgi pole.

ja, na gut! zzuper!

löpuks ometi sain yhe proovi, kus köik olid kohal ja oskasid oma partiid enamvähem ja lugu hakkas juba tulema. natuke kehva on see, et ma pean dirigeerima (proovis pole ju iseenesest hullu, aga kontserdil...) ja minu käsi pole just köige kindlam pulsi hoidja (olen emotsionaalne tyyp - lähen muusikaga kaasa, pole minu rida teisi oma mallidesse suruda), pluss on veel tempo aeglane. oma lugu ikka p**** ei tahaks keerata. ja ma saan sellel nyydismuusika fesivalil veel esineda - nimelt tahab yks löökpillimängija esitada reichi music for 18 musicians ja mina kui suurepärane pianist khkhmm sain ka sinna mängima.

täna öhtul lähme karolina, kriani ja johaniga after workile löhverdama ja siis vist kriani poole vilmi vaatama vöi midagi seesugust, sest karolina söidab homme ära ja see on meie viimane öhtu.

reedel

käisime kriani ja karolinaga johani pool metsas - ta elab linnast väljas ja seal körval on kohe mets ja järved ja köik muu seesugune, niiet löpuks sai kokku vist 3-tunnise jalutuskäigu ja hulganisti silmailu, sest jumal oli kaunikese ilmaga nii rootslasi kui ka muulasi önnistanud. siis läksime after work'i ja pugisime oma lohkuvajunud pösed taas punni, et seejärel seda köike kontserdil seedida. kooli orkester mängis 20.dajandit - lindbergi, paari mulle tundmatut nime ja yhte siinse kooli eelmisel aastal löpetanud helilooja lugu. suht ok oli, aga ei midagi erilist. ei andnud kohe kuidagi vörrelda neljapäevase kontserdiga, kus göteborgi symfoonikud gustavo dudameli (20ndates noor geenius) juhatusel bachi, weberni ja brucknerit mängisid. bruckneri 7.symfoonia oli nii hea, et vöttis sönatuks ja seda edasi anda on vöimatu... no ja reedel peale kontserti tuli karolina minukale, kus me keerasime yhe veini sisse (katjale meeleheaks - ta on alkoholivastane) ja rääkisime maast ja ilmast. ta söidab kolmapäeval poola oma magistrieksameid tegema ja vöibolla ei tulegi enne järgmise öppeaasta algust enam rootsi, niiet me nyyd yritame söbranjetada nii mis jäksab.
viimane festivali proov minu looga oli täielik läbikukkumine - esimest korda kohale tulnud tshellist ei osanud oma partiid absoluutselt ja oli lisaks ka täiesti läbi omadega (aga önneks ta suhtumine oli halvasti meelestatud), flöödimängija ei tulnud yldse kohale ja ma pole ennast juba ammu nii nöutuna tundnud. aaaga lootus on, et enam halvemaks asi minna ei saa.

p.s.täna on albin'i (vöi oleks öigem käänata albin'o) nimepäev.