Esiteks palun vabandust, et pole pikalt kirjutanud, kuid pärast töö leidmist (kuu aega tagasi) läks järsku väga kiireks ja vaba aeg kui selline lakkas eksisteerimast. Ja enne seda oli üks suur tööotsimine ja ooperi kirjutamine.
Enne praeguse töö leidmist olin mõned päevad tööl ühes Amsterdami kesklinna kohvikus nimega English Breakfast. Seal käisid enamasti inglise ja vene turistid, niiet minu rõõm oli alguses suur, et ei peagi hollandi keelt oskama ja et koht näeb päris normaalne välja. Kohe esimesel proovipäeval aga hakkasid selgeks saama mitmed mitte enam nii rõõmustavad asjaolud - et selle koha manager on täielk m*nn, et palka saab mikroskoopiliselt vähe (5€ tunnis) ja et tööd jagub seal mitmele inimesele, kuid ära peab tegema üks (kõikvõimalik kohvikutöö PLUSS nõude pesemine ja maiustuste valmistamine). Kaua ma seal vastu ei pidanud, koju jõudes oli alati pikk töinamine ja siis otsustasin oma energiat parema meelega uue koha otsimise peale kulutada. Tuleb välja, et kui oma motivatsioonikirjast (kõik töökuulutused tahavad su CV-d ja motivatsioonikirja) välja jätta, et sa oled helilooja, hakkad sa kohe vastuseid saama! Ja nii tulidki päris mitmed positiivsed vastused ja väga mitmed negatiivsed. Oluline oli see, et nad lõpuks tulid. Käisin paaril tööintervjuul ja koht, kuhu mind lõpuks võeti, oli juustufarm. Olen nüüdseks seal kuu aega ära töötanud ja pean nentima, et siiani üks toredamaid töid, mida olen loomingu ja kooli kõrvalt teinud. Tegu on väikese hollandi farmiga, kus valmistatakse kohapeal juustu ja puukotasid. Neil on isegi koduleht olemas: http://www.rembrandthoeveamsterdam.nl/ . Kuna väikefarmeritel on praktiliselt võimatu vabrikute kõrval ellu jääda, siis otsustas see farmer, et teeb enda omast turismifarmi, ehk et iga päev sõidavad sinna kohale bussitäied turistidega, kellele peab juustu ja puukotade valmistamisest rääkima. Ja siin tulen mängu mina oma keeltega - praeguseks olen teinud ekskursioone vene, inglise ja saksa keeles; üks üsna halenaljakas katse oli ka prantsuse keeles. Rahvuseid käib seal igasuguseid ja issanda loomaaed on kirju. Vahel isegi liiga kirju. Lisaks ekskursioonile (esimene pool juustu ja teine kotade valmistamisest) on meil seal ka pood, kus juustu ja kotasid ka soetada saab, lisaks muidugi palju turistinänni. Juust on seal muidugi superhea, iga päev saab seda mugida ja kotasid peame kohustuslikus korras kandma. Peale ekskursioonide on seal sada muud tööd - igasugune käsitöö (turistide nänni valmistamine, kotade maalimiine jms), poe korrashoid, juustu katmine parafiiniga (uskumatult aeganõudev töö) ja palju-palju muud. Igav seal ei hakka ja üksluiseks ka ei lähe. Ülejäänud töötajad on kõik hollandlased (välja arvatud venelanna Maria), niiet tööl pursin nendega hollandi keelt rääkida. Pean nentima, et päris hea ajugümnastika on päev läbi mitmes keeles rääkida. Alguses kippus nii olema, et saksa keele asemel tuli suust välja hollandi keel ja vastupidi, nüüd on juba parem. Töötajad lisaks farmer Roel'ile on: tema eksnaine Anita ja tolle õde Simone (mõlemad blondid ja barbi-laadsed), Roel'i ja Anita 17-aastane poeg Tim, Roel'i õepoeg Max (kellel on vasakul käel 3 sõrme puudu), 40ndates endine jurist Gita, 14 aastat farmis töötanud Miriam (kes oli enne seda konservatooriumis meistriklasside korraldaja ja teab muusikast nii mõndagi), kalapoes töötav naiivne ja tore 19-aastane Daisy, 30ndates lavastaja ja näitleja Martijn ning Moskvast tulnud Hollandis õppiv Maria. Seltskond on kirju ja samal päeval töötab korraga 4-5 inimest. Mina olen tavaliselt 4 päeva nädalas, tööpäevad kipuvad 8-12 tundi olema. Ja Roel on alati kohal, hommikust õhtuni, kunagi ei puhka. Korra aastas võtab nädala vabaks, talvel, et Austriasse suusatam minna. Ja see on kõik. Ta on 47-aastane ja näeb üpriski väsinud välja. Kuid oma asja teeb väga hästi: tema moto on, et turistid tahavad puhata ja nalja saada, niiet meie ekskursioonid ei tohi kunagi tõsised olla. Tema omad on muidugi kõige paremad, sest ta oskab ennast hästi lolliks teha ja pursib kõiki maailma keeli rahuldaval tasemel - st ta suudab kõiki ekskursioone nii teha, et inimesed temast aru saavad, samas teeb neile kohutavalt nalja viis, kuidas ta räägib (vigadega, aktsendiga, lollitades). Kaasa arvatud sellised keeled nagu hiina keel kusjuures!
Kuna see farm asub teises linna otsas, siis kulub mul omajagu aega, et tööle ja tagasi koju jõuda. Minu lemmikajaks on kujunenud lõik enne farmi - see on ca 30-minutiline jalutuskäik läbi suure pargi, mille nimi on Amstelpark ja see on praegu minu absoluutne lemmikkoht Amsterdamis. Esimest korda midagi metsalaadset ja rohelus, mis meenutab Eestit. Seal on nimme tehtud ''metsikumaid'' radu, mis on minu rõõmuks alati inimtühjad. Lisaks näen alati hommikuti seal jänkusid ja oravaid ja pardikesi ja kuulen ohtralt linnulaulu; ainult Bämbi on veel puudu. See lõik teeb mul alati tuju heaks, nii enne kui ka pärast tööd. Töö ise on füüsiliselt kurnav, kuid vaimselt mitte, ja see on hea. Enamasti jõuan pärast seda kodus veel natuke kirjutamistööd teha nokitseda. Nüüd tundub ülejäänud päevadel loominguline töö kirjutuslaua taga nagu totaalne puhkus.
Ooper on peaaegu valmis, suurem osa sellest on kapitaalselt valmis (ehk ei mingeid parandusi ega muud sellist pole enam vaja teha). Proov ansambliga läks märtsis hästi - mingeid kardinaalseid prohmakaid minu poolt ei olnud, st peaaegu kõik oli normaalselt mängitav ja kõlas nii, nagu mõtlesin. Praegu pongestan viimast osa lõpetada ja klaviiri teha, sest lauljatega hakkavad varsti proovid.
Lisaks on meile tekkinud koju üks tore kass. Tuli välja, et norrakad on ka täielikud kassifännid ja nii me siis võtsimegi endale ühe kodu otsiva kassi. Ta omanikel oli kodus 4 kassi ja kassiallergia tekkides otsustasid nad ära anda 2 (kuna ülejäänud 2 olid meeletult kallid tõukassid, siis neid ei saanud ära anda). Meie saimegi siis endale Donder'i (hollandi keeles ''välk''), kes sai hiljuti 1-aastaseks ja on üks väga tore kiisutüdruk. Ta oskab mööda seinu üles ronida ja nüüdseks ka hiiri püüda, sülle võttes jääb sinna ka lamama (minu kogemuste põhjal kassile ebatüüpiline käitumine), oskab kõrgeid saltosid visata ja tundub igatpidi tark ja tubli kiisu olevat.
Eelmiselt nädalal käisin Vocesega Londonis konkursil kaasas, neil oli vaja veidi manageerimist teha ja kohapeal abiks olla. Nüüd peab jälle rutiiniga harjuma.
Püüan sagedamini kirjutada; nüüd magama - homme jälle tööle ja tänane päev venis farmis 12-tunniseks...
No comments:
Post a Comment