kontserdielust

Kus kontserdil ma siis käinud olen? Siin eksisteerib 2 põhilist kontserdimaja - Concertgebouw ja Muziekgebouw aan t'IJ. Esimene on kõigele orienteerunud (kava sõltub pea- ja külalisdirigentidest, oma ja külalisorkestrist, kammermuusikutest jne), teine rohkem kaasaegsele muusikale. Concertgebouwl on ka oma orkester, kellel täitub kohe-kohe 125 aastat. Vehelnud on orkestri ees (külalisena) muu hulgas ka Iván Fischer, Daniel Harding, Lorin Maazel, John Eliot Gardiner, Peter Eötvös, Gustavo Dudamel, Nikolaus Harnoncourt ja muidugi Mariss Jansons, nende praegune peadirigent. Concertgebouw orkestrit olen seal kuulnud ainult korra, vist oli selle aasta esimeses pooles, kui käisime Prokofjevi Romeo ja Julia katkendeid seal kuulamas. Aga nüüd septembris-oktoobris olen käinud kolmel korral: koorikontsert Groot Omroepkoori (ringhäälingu koor) ja Gijs Leenarsiga, kavas Manneke (hollandlane, esikas), Duruflé ja Rihm; orkestrikontsert Madalmaade Raadio orkestri ja Barbaga Hanniganiga, dirigendiks Jaap van Zweden (endine viiuldaja, juhatab nagu jäik kuri väike kääbik), kavas Dutilleux ja Šostakovitš; Mozarti Cosi Fan Tutte Ed Spanjaardi ja 18.sajandi orkestriga. Muziekgebouws käisime Madalmaade kammerkoori ja paar päeva tagasi üht Calefaxi kvintetti kuulamas. Calefaxi mängijad on esimesed, kes 20 aastat tagasi reed kvinteti (ehk lesthuulikukvinteti?) asutasid; nüüd on see koosseis maailmas üha enam populaarsust kogumas. Pillidest on seal siis oboe, klarnet, bassklarnet, fagott ja saksofon. Värv on tõesti omapärane ja mitmekesine, seadeid on neil nüüdseks igavene per**täis, suurem osa saksofonimängija poolt tehtud, lisaks muidugi kümned ja v-o isegi sajad uudisteosed. Kel huvi, siis neid leiab juutuubist massiliselt. Madalmaade kammerkoor oli super; kavas MacMillan, Debussy, Ravel, Saint-Säens, Pulenc, Tulevi esikas(!) jt. Dirigendiks muidugi Risto.
Peale nende kahe koha toimub kontserte igasugustes kirikutes, väiksemates saalides ja ''uudsetes'' kohtades, nagu vanad tööstushooned jms. Siiani olen jõudnud ühte kirikusse (ühe suveprojekti lõppkontsert, kus Lodewijk kaasa tegi) ja Orgelparki (endine kirik, kus on nüüd oreliparadiis ehk 6 orelit, harmoonium ja vist veel mitu klahvpilli), kus toimus mitte just kõige parem Ives'i festivali kontsert.

No mis ma ikka oskan öelda - muidugi on tase ülikõva ja vahel unustad ennast kuulama kohe päris kauaks; nt Calefaxi kvinteti puhul ja muidugi jumalik Barbara Hannigan. Aga ka Mozart superheade noorte solistide ja ülikirgliku orkestriga ja Madalmaade kammerkoori kõla. Kas saab võrrelda Eesti muusikutega? Mõnega kindlasti. Ma ei hakka siin konkreetselt kedagi või midagi kõrvutama, sellel pole mõtet. Aga ma tahaks uskuda, et kõiki väärtuseid ja puudusi ei saa mustvalgelt hinnata.

Natuke publikust ka. Muidugi on suurem osa neist (nagu ka Rootsis ja kindlasti enamikes Lääne-Euroopa riikides) hallipäine jõukam kodanlus, kes on haritud ja teadlik kultuurielus sündivast. Iga kontserdi vaheajal rüüpavad nad veini ja kohvi ja kontserdi lõpus seisavad püsti (ma pole veel ühelgi kontserdil näinud lõpuaplausi ajal istuvat publikut). Nad näevad igati head välja - kui sa ei näeks halle juukseid ja kortsulist nägu, võiks mõne eriti hästi säilinud juhtumi puhul arvata, et tegu on 30-aastasega. Keskealisi ja nooremaid näeb märksa harvem, ju siis on internet oma töö teinud või pole töö ja laste kasvatamise kõrvalt mahti või on klassikaline muusika tõesti midagi sellist, milleni jõutakse alles viimastel kümnenditel.