Nagu

näha, on mu kirjutamise jõud veidi raugenud. Vabanduseks võin tuua asjaaolu, et kuna teen niigi palju tööd arvuti taga, siis see lisa, mis kuluks siia kirjutamise peale, lükkub paratamatult edasi puhtalt selle pärast, et olla natukenegi vähem selle helendava ekraani ees. Ja lisaks ka see, et juba kuu aja pärast oleme Eestis ja tundub, et küll siis saab kõik räägitud.
Ooperi kirjutamine edeneb; see on küll tõsi, et kui kord ennast kätte võtta ja vindumise faasist läbi suruda, lähevad kraanid lahti ja töö sujub. Graafikust olen veel endiselt maas, nii kahe nädalaga, aga õnneks oli see varuga koostatud, niiet ei ole häda kedagi. Ei jõua ära oodata, et kõik valmis saaks ja saaks ka kogu kupatuse A3 välja printida...  Siis saaks hakata parema orkestreerimise kritseldusi sinna tegema ja näeks suuremat pilti paremini. Viimastel nädalatel olen hakanud kuulma Toivo häält oma peas ja tema kuldseid õpetussõnu. Nt et kui midagi öelda, siis ÖELDA; mul oli vanasti ikka kombeks poolele teele jääda, aga püüan seda viga parandada. Selle alla kuulub ka usk oma töösse ehk siis et sa usud oma ideedesse, püüad neid esile tuua nende parimal kujul, mõnikord v-o isegi liialdatud kujul. No nii, et on selge, mida sa mõtled ja pole mingit ebalemist; ни рыба, ни мясо. Mäletan hästi, kuidas läksin tundi nii, et olin midagi teinud ja sisimas v-o isegi päris rahul sellega, aga mis see tegelikult oli, mida tehtu väljendama pidi, ma ei teadvustanud ja usku oma töösse oli ka nukralt vähe. Nagu oleks tundi läinud lootusega, et keegi teine kiidab selle heaks ja siis saan ka mina sellesse uskuma hakata. Eile sain kokku ühe noore heliloojaga, kes Amsterdamis 2.kursusel õpib. Ta nimi on Brechtje ja Lodewijk on tema üht teost juhatanud, saime tuttavaks Calefaxi kontserdi vaheajal ja eile oli siis see ajalooline esimene kord, kui sain siin kellegagi kokku ilma Lodewijkita. Brechtje on noor, nii 19- või 20-aastane, nagu 2.kursusele kohane. Ta on veidrate ideede ja projektidega helilooja, kes tegelikult kõige parema meelega laulaks kitarri saatel omakirjutatud poplaule (mida ta ka teeb), aga tahab ka ''heliloojaks õppimist'' proovida, puhtalt et oma silmaringi avardada. Ta on väga avatud, tore ja südamlik ja suudab oma projektidest rääkida täpselt nii, et kuigi sa oled skeptiline nende kvaliteedi ja kunstilise taseme suhtes (et kas ikka on ''kõrgkultuur''...), tekib sul paratamatult huvi, isegi lihtsalt sportlik huvi, et kuidas see asi siis välja hakkab nägema ja kõlama. Näiteks see projekt, mida Lodewijk juhatas, oli ansamblile ja kahele koerale. Brechtje oli youtube'is leidnud video kahest koerast Saksamaal, kes suure üheoktaavilise klaviatuuri peal oskavad perenaise ütlemise peale käpaga õige klahvi üles leida ja nii (üsna vaevaliselt) muusikat teha. Nii ta siis tegi teose, kus oli vist 5-6 mängijat ja 2 koera oma klaviatuuriga. Koerte lõigud olid väga rubato, sest inimeste hulk nende ümber hajutas nende tähelepanu ja perenaine pidi kogu aeg neile kordama, et mis klahvi vajutama peab. Muusikaliselt ei olnud teos just suurem asi (minu meelest), aga ideetasandil väga tervitatav. See sai isegi nii palju tähelepanu, et jõudis Hollandi muusikasaatesse Vrije Geluiden (nende MI) ja Lodewijkile öeldi päris mitmel korral, et ''sina oled see, kes koeri dirigeeris!'' Igastahes, see Brechtje pani mind mõtlema sellele, milline ma ise selles vanuses olin ja kuidas mul on oi-kui-hea-meel, et ma enam sealmaal pole. Isegi mitte numbri poolest, aga kogu olemasolemine oli kuidagi raskem ja ebakindlam ja vaevalisem. Pärast ühines meiega Mathilde, kes on ka 2.kursusel, Brechtje sõbranna, kellega nad koos sedasama poppi viljelevad (Mathilde mängib tšellot, klaverit ja kitarri, vastavalt vajadusele). Neil on just praegu külalisõppejõuks vene helilooja, 30-ndates Dimitri, kelle perekonnanime ma ei suutnud meelde jätta. Mathilde rääkis, kuidas ta nuttes samal päeval rattaga tundi sõitis, sest polnud jõudnud piisavalt ette valmistada. Kui ta kohale jõudis, oli nägu ära nutetud ja siis ta hakkas jälle nutma, andis oma lood ja salvestused Dimitrile ja ütles, et ärge pange mind tähele, lihtsalt kuulake lugusid. Et see olevat märksa raskem olnud, kui tema oma õpetajaga tundi saada, kes on nutmisega harjunud... Aga Mathilde ongi vist selline habras. Teda ma teadsin juba enne, sest Lodewijk on ka tema lugu dirigeerinud. Me käisime tookord koos Mathilde juures kodus, sest proov oli seal.
Pärast koosviibimist nendega sõitsime Lodewijkiga Leidenisse (väiksem linn Amsterdamist 30 minuti rongisõidu kaugusel) kooriproovi. Laulame Leideni projektikooris, mis saab kokku korra aastas, et teha miskit suurt, sel aastal on kavas Schnittke koorikontsert. Dirigendiks on üks muhe ungarlane Beni, kes on siin 9 aastat elanud. Meie nihverdasime ennast sinna tasuta (ülejäänud köhivad 80€, mis on tavaline kooris laulmise taks), sest Lodewijk sai projektist teada alles hiljem, kui ettelaulmised läbi ja lisaks me lihtsalt pole nõus laulmise eest maksma. Aga kuna me oleme veidi paremad lauljad kui enamus seal ja Lodewijk tunneb dirigenti, lisaks lubasime omalt poolt vastutasuks dirigeerimise ja vene keele teenust ja saimegi tasuta sisse. Eelmises proovis tegi Lodewijk rühmaproovi ja mina vene keele häälduskursust. Kõige hullem on neile susisevate häälikute arsenal (mis taandub ühele ebamäärasele š moodi kõlavale häälikule), õ-täht ja pehmendatud täishäälikud. Osad lauljad palusid pärast, et loeksin teksti salve ja nad saaks kodus sellega harjutada, mille tulemusel (3 tundi Garage Bandiga anaalse hääldamise lindistamist) on mulle hakanud vene keel üha rohkem meeldima. Lauljaid on kooris ca 40-50, keskmine vanus 40 ja enamus mittemuusikud. Kooris laulmine on tavaline hobi ja seda võetakse rohkem kui sotsiaalset akti, mille lisaväärtus on muusika. Dirigent koori ees on teenusepakkuja ja kui sa temaga rahul või nõus pole, siis seda ka ütled. Ehk siis et kooris on inimesi, kes ei pelga oma arvamust välja öelda, mis mulle mõnikord kui dirigendi mitteaustamine tundub, sest tema jagab seda asja kindlasti kordi paremini kui mõni, kes näiteks küsib, et miks sa juhatad juskui me peaks laulma pianos kui noodis on kirjas mezzoforte. Aga seda teevad vaid üksikud ja enamik siiski usaldab Benit, kes teeb väga head tööd. Lauljatest tean praeguseks vaid mõnda, nt minuvanune tore noor arst Sam ja Amsterdami Konservatooriumis õppiv imelik helilooja Chris. Minu kõrval laulavad kontratenor Rients, kes on hiina keele õpetaja ja nimetu naine (ma lihtsalt ei mäleta...), kelle 17-aastaseks saanud tütar keelas tal eile kella üheni koju tulla, sest tal tuleb suur sünnipäevapidu 30-50 külalisega (!).
Lisaks olen natuke tööd otsinud, et saaks paar päeva nädalas lisa teenida, aga pole veel vedanud. Suurim komistuskivi on paraku hollandi keel. Küll see ka tuleb.

Millest

ma puudust tunnen:
kõige mõttetumatest asjadest tegelikult, mis puudutavad harjumusi ja kohti. Nt Tondi Selverist, Akadeemia raamatukogust, suvilast ja selle loodusest, ema paksudest kassidest, Läänemerest, Vabaduse väljakust, trollidest, Viru keskuse bussiterminalist jne jne jne. Ja muidugi erinevatest tegelastest, aga sellega pole veel hullu, sest seda võib lahjendada illusioon, et tegelastel lihtsalt ei ole aega muga kokku saada ja me teeme seda lähitulevikus, kohe väga varsti, aga mitte nüüd. Reaalsus on aga see, et me näeme alles (või juba!) kahe kuu pärast, sest ostsime piletid ära - saabume esmaspäeval, 16.detsembril kell 17 ja lendame ära kolmapäeval, 8.jaanuaril.

kontserdielust

Kus kontserdil ma siis käinud olen? Siin eksisteerib 2 põhilist kontserdimaja - Concertgebouw ja Muziekgebouw aan t'IJ. Esimene on kõigele orienteerunud (kava sõltub pea- ja külalisdirigentidest, oma ja külalisorkestrist, kammermuusikutest jne), teine rohkem kaasaegsele muusikale. Concertgebouwl on ka oma orkester, kellel täitub kohe-kohe 125 aastat. Vehelnud on orkestri ees (külalisena) muu hulgas ka Iván Fischer, Daniel Harding, Lorin Maazel, John Eliot Gardiner, Peter Eötvös, Gustavo Dudamel, Nikolaus Harnoncourt ja muidugi Mariss Jansons, nende praegune peadirigent. Concertgebouw orkestrit olen seal kuulnud ainult korra, vist oli selle aasta esimeses pooles, kui käisime Prokofjevi Romeo ja Julia katkendeid seal kuulamas. Aga nüüd septembris-oktoobris olen käinud kolmel korral: koorikontsert Groot Omroepkoori (ringhäälingu koor) ja Gijs Leenarsiga, kavas Manneke (hollandlane, esikas), Duruflé ja Rihm; orkestrikontsert Madalmaade Raadio orkestri ja Barbaga Hanniganiga, dirigendiks Jaap van Zweden (endine viiuldaja, juhatab nagu jäik kuri väike kääbik), kavas Dutilleux ja Šostakovitš; Mozarti Cosi Fan Tutte Ed Spanjaardi ja 18.sajandi orkestriga. Muziekgebouws käisime Madalmaade kammerkoori ja paar päeva tagasi üht Calefaxi kvintetti kuulamas. Calefaxi mängijad on esimesed, kes 20 aastat tagasi reed kvinteti (ehk lesthuulikukvinteti?) asutasid; nüüd on see koosseis maailmas üha enam populaarsust kogumas. Pillidest on seal siis oboe, klarnet, bassklarnet, fagott ja saksofon. Värv on tõesti omapärane ja mitmekesine, seadeid on neil nüüdseks igavene per**täis, suurem osa saksofonimängija poolt tehtud, lisaks muidugi kümned ja v-o isegi sajad uudisteosed. Kel huvi, siis neid leiab juutuubist massiliselt. Madalmaade kammerkoor oli super; kavas MacMillan, Debussy, Ravel, Saint-Säens, Pulenc, Tulevi esikas(!) jt. Dirigendiks muidugi Risto.
Peale nende kahe koha toimub kontserte igasugustes kirikutes, väiksemates saalides ja ''uudsetes'' kohtades, nagu vanad tööstushooned jms. Siiani olen jõudnud ühte kirikusse (ühe suveprojekti lõppkontsert, kus Lodewijk kaasa tegi) ja Orgelparki (endine kirik, kus on nüüd oreliparadiis ehk 6 orelit, harmoonium ja vist veel mitu klahvpilli), kus toimus mitte just kõige parem Ives'i festivali kontsert.

No mis ma ikka oskan öelda - muidugi on tase ülikõva ja vahel unustad ennast kuulama kohe päris kauaks; nt Calefaxi kvinteti puhul ja muidugi jumalik Barbara Hannigan. Aga ka Mozart superheade noorte solistide ja ülikirgliku orkestriga ja Madalmaade kammerkoori kõla. Kas saab võrrelda Eesti muusikutega? Mõnega kindlasti. Ma ei hakka siin konkreetselt kedagi või midagi kõrvutama, sellel pole mõtet. Aga ma tahaks uskuda, et kõiki väärtuseid ja puudusi ei saa mustvalgelt hinnata.

Natuke publikust ka. Muidugi on suurem osa neist (nagu ka Rootsis ja kindlasti enamikes Lääne-Euroopa riikides) hallipäine jõukam kodanlus, kes on haritud ja teadlik kultuurielus sündivast. Iga kontserdi vaheajal rüüpavad nad veini ja kohvi ja kontserdi lõpus seisavad püsti (ma pole veel ühelgi kontserdil näinud lõpuaplausi ajal istuvat publikut). Nad näevad igati head välja - kui sa ei näeks halle juukseid ja kortsulist nägu, võiks mõne eriti hästi säilinud juhtumi puhul arvata, et tegu on 30-aastasega. Keskealisi ja nooremaid näeb märksa harvem, ju siis on internet oma töö teinud või pole töö ja laste kasvatamise kõrvalt mahti või on klassikaline muusika tõesti midagi sellist, milleni jõutakse alles viimastel kümnenditel.

Jalgratastest

Igal endast lugupidaval hollandlasel on jalgratas. Isegi kui sa käid tööl bussi või auto või rongiga, siis püüad sa ikka võimalikult palju liigelda jalgrattaga. Nende seljas näeb inimesi alates imikueast (vanemate küljes või ratta ees või taga väikelapse istmes või ratta ees- või järelkärus) kuni 100+. Seda, kui vanad need vanemad hollandalsed on, ei oska ma öelda, igal juhul näevad nad palju kõbusamad välja kui eestlastest eakad. Nt meie maja pärisomanik härra Broers on 88 ja käib korra paari nädala tagant siin aias kõpitsemas ja mille muuga ta tuleb kui mitte jalgrattaga. Ja ta näeb välja nagu poisike võrreldes minu 75-aastase isaga. Võibolla ongi pikaealisuse ja kõbususe üks põhjuseid jalgrattad - sa lihtsalt ei saa muutuda ülekaaluliseks või liikumisvõimetuks kui sõidad eluaeg rattaga. Niiet!... vänta här! Eestis on muidugi rattateedega kehvasti, aga kuuldavasti olukord paraneb. Siin on kõik kohad rattateid täis (mõnelpool on AINULT rattateed), rattur on väidetavalt kuningas - nii autojuhid kui ka jalakäiad vahivad ennast ogaraks, et aga ratturile ette või taha mitte jääda, talle tuleb alati teed anda. Minu jaoks on see natuke naljakas, sest mina (kui hiljutine uus rattur) vaatan ikka, et kust auto tuleb ja et autole ette mitte jääda, sest Eestis on auto nr 1; olen vist ainuke, kes neile teed annab. Nemad muidugi jäävad ka seisma ja viipavad rooli tagant, et mine aga. Siiani on rattaga paarutamine piirdunud Ilpendami ümbrusega (põllud ja lehmad ja lambad ja hobused ja üksikud majad ning üks istutatud metsatukk) ja Purmerendi sõitmisega, ikka et poodeldud saaks. Rattaga tundub see maa nüüd päris väike (jalutades oli tund). Enamikel hollandlastel on ratta küljes panipaiku - kas korv või kast ees ja/või küljekotid pakiraami küljes. Kui neid ei ole, siis peab kindlasti seljakott olema, sest see teeb sõitmise raskeks, kui sul midagi käes juhtub olema. Juba sain kurjade pilkude osaliseks kui tulin poest, seljakott täis tuubitud ja mõned asjad lahtiselt käes - nii ei saa kätega suunda näidata ja ratas pole nii stabiilne. Ja vihmaga pole just kõige mõnusam - prillid on märjad, käed ja pea külmetavad (nüüd on müts ja kindad). Väidetavalt võib talvekuudel päris 'mõnusaks' minna (räägivad 40-kraadises külmas karastunud norrakad) - kõva tuulega sõidad, ise viimseni sissepakitud kubujuss ja ikka on külm ja rõske ja näkku sajab nõelteravat külmunud vihma. Aga hollandlased on vaatamata sellele rõõmsameelsed ja muhedad, sellest ma aru ei saa. Arvasin, et eestlaste olemuse üks impulsse on kliima. Aga siin on see ju hullem!

Suurema osa päevadest läheb töötamise alla, peab nentima, et kui kord režiimi peale saada, siis võib kodus töötamine isegi töötada. Praeguseks on valmis 1/4 ooperist, nii enam-vähem kujul. See tahab muidugi veel nokitsemist ja kohati paremat orkestratsiooni, aga seda võin teha ka hiljem. Lisaks sain Eestist ühe amatöörkoori tellimuse, tähtaeg 1.dets. Veidi isoleeritud tunne hakkab küll vaikselt tekkima, kui suurema osa ajast ainult siin olla ja tööd teha, seltsiks pärisinimesed Lodewijk ja Arild ja mänguinimesed Icarus ja Daedalus. Aga ma ei kurda. Aeg-ajalt saab kontserdil käidud (sellest järgmises kandes) ja meil käib ka külalisi. Nt paar päeva tagasi oli Ingrid korraks siin (Arildi naine, see, kes on Zürichis vahetuses), on käinud ka Lodewijki vanemad (mitte koos, sest nad on lahutatud ja mõlemal on uus pere), mõlemad on väga toetavad, soojad ja abivalmis. Homme tuleb Lodewijki ema oma mehega, sööme kooki ja vahime nummis Ilpendamis ringi (nad pole seda veel teinud), pärast lähme välja sööma, sest esmaspäeval on ju teatavasti üks tähtpäev. Sellega seoses olen saanud teilt ka paar toredat postkaarti, üks neist suutis isegi pisara välja kiskuda. Väike koduigatsus käib aeg-ajalt kummitamas, õnneks pole veel hullemaid tuure olnud. Loodan, et teil kõigil läheb hästi ja endiselt on õhus ootus, et leiate aega mulle kirjutada-joonistada.

teie veidi sentimentaalne, viimaseid päevi 26-aastane Evelin

dirigentidest

Dirigentide õpetamine ja iseäranis lõpueksamid on siin omamoodi. Nii bakas kui magistris jagunetakse kas orkestri- või kooridirigendiks, magistris on võimalik piire ka hägustada. Tunnid toimuvad kord nädalas, mis kujutab endast üht pikka päeva jagunenuna tehnika, repertuaari, esitluste, praktika ja individuaaltunni peale. Viimane jääb koormuse tõttu tihti järgmisele päevale, sest õpetajaid on üks kummaski osakonnas ja ka nemad on (üli)inimesed. Koori poole peal on Jos Vermunt, kes õpetab ka Haagis ja juhatab Residentie Bach 2 koori ja orkestrit (vabandan lombaka tõlke pärast), mis on n-ö kuninglikud muusikute kooslused ehk siis mängivad tihti kuningliku pere üritustel ka jumalateenistustel. Orkestri poole peal on Ed Spanjaard, kes on juhatanud arvatavasti kogu klassikalise muusika repertuaari arsenali, eesotsas kaasaegse muusikaga. Nt  on ta selliste kaasaegse muusika ansamblite ees vehelnud nagu Nieuw Ensemble, Ensemble Modern, KlangForum Wien jt. Keda rohkem huvitab, võib lugeda siit, tegemist on märkimisväärse Muusikuga. Igastahes. Lodewijki ja Arildi õpetaja on loomulikult Jos, sest nad on mõlemad kooridirigeerimise peal. Osakonda võetakse inimesi vastu vähe, 1-2 tükki aastas, ja mõnikord pealtnäha arusaamatute eelduste põhjal - ka selliseid, kellel puudub täielikult tehnika ja arsaam dirigeerimisest, aga kes on muidu nt mõnel muul pillil suurepärased muusikud. Ehk siis puhtalt muusikaliste eelduste põhjal lootuse ja usuga, et 4 aasta jooksul suudab ta kõigele muule pihta saada. Ja kui ei saa, siis ta elimineeritakse. Iga aasta lõpus toimub midagi arvestuse/eksami-laadset, kus vaadatakse sinu taset ja arengut. Kui see pole piisav, öeldakse seda sulle ja sul on pool aastat aega, et teha silmapaistev arenguhüpe. Kui sa ka siis uuel arvestusel/eksamil ''ebapiisav'' oled, öeldakse sulle head aega. Karm, aga õiglane.
Ja nüüd bakaeksamitest. Laulsin septembris ühel kaasa ja mõni nädal pärast seda kuulasin järgmist. Kõigepealt oli Sofia. Kreeklanna, kes on spetsialiseerunud lastekooride peal ja teeb uskumatult head tööd nendega; tõesti, see oli omaette elamus vaadata, kuidas ta lastega tööd teeb ja kuidas lapsed teda armastavad! Sündinud lastekooride dirigent. Tänu temale on ühest norgu vajunud Amsterdami laste- ja noortekoorist saamas üks hetke parimaid siinmail.  Mõlemad (nii laste- kui ka noortekoor) osalesid ka tema erialaeksamil, pluss ekstra selle jaoks kokku pandud naiskoor. Kogu eksam oli lavastatud ühe Hermann Hesse jutustuse ning aastaaegade ja elutsükli idee ümber. Teoseid oli kavas seinast seina - eri autorid ja stiilid, eri koosseisud (k.a. väike instrumentaalansambel ja näitleja), aga tänu hästi läbi mõeldud narratiivile töötas kõik. Suurem osa repertuaarist oli ''kergem'' laste- ja noortekooride oma, aga nemad olid ka tema põhirõhk ja selle pärast kadus isiklik vastupanu teoste vastu kiiresti. Nii kummaline kui see ka pole, aga kui sa näed, et midagi tehakse 110% kire ja südamega, siis ei ole raske oma maitse erinevust selle suhtes ignoreerida. Eksamipäeval oli konservatooriumi Haitinkzaal rahvast täis (palju esinejate lapsevanemaid, sõpru ja konservatooriumi tudengeid), k.a. eksami komisjon, kelle hulka kuulub alati su erialaõpetaja, osakonna juhataja (dirigeerimisosakonna juhataja on keegi kolmas, ma ei teagi täpselt kes) ja sinu soovil kutsutud selle ala profid ehk siis Sofia puhul Hollandi juhtivate laste- ja noortekooride dirigendid. Kokku 5 ca 50-65-aastat meest. Sinu erialaeksam on omamoodi ka su visiitkaart ''pärismaailma'', sest vastavalt sellele, keda sa kutsuda lased, võid sa saada tööpakkumisi või jääd kellelegi meelde, kes sind hiljem kusagil soovitab vms. Ühtlasi oskavad nad sind selle kõige kriitilisema pilguga vaadata. Minu meelest tegi Sofia suurepärast tööd ja komisjoni poolt tehti talle kummalisi etteheiteid, nt et ta tantsib laval liiga palju (osad lood olid liikumisega ja muidugi tegi ta üht-teist kaasa) või et keskmine hääl polnud piisavalt välja töötatud (samal ajal kui sopranid olid ilmselgelt nõrgim lüli). Nagu nad tahtsid nokkida nokkimise pärast. Esimene etteheide oli seda jaburam, et nad peaksid ju ometigi aru saama, et kui ta oma füüsiselt ja olemuselt ei oleks selline energialaks, kes ELAB lastega laval, oleks tulemus ka lahja. Ta on ise öelnud, et kui jätkab magistris, siis tahab põhirõhu panna just sellele, kuidas saaks rohkem lastega laval tantsida ja teha see nende jaoks huvitavamaks. Aga enne kui keegi saab magistris jätkata, peab ta saama komisjonilt ametliku kutse, et kool peab teda ja tema pürgimusi magistris piisavalt heaks (tuleb esitada ka plaan, mida sa täpsemat magistris teha tahad). See kutse antakse õpilasele tema eksami lõpus. Neil on natuke kummaline (aga tore) komme, et pärast komisjoni arutamist jääb ka suurem osa publikust ja esinejatest tulemust ootama ning hinnang antakse õpilasele nende kõigi ees. Enne on muidugi privaatkõnelus komisjoniga - et detailidest täpsemalt rääkida,  aga sama jutt üldiselt pluss pääs magistrisse pluss hinne antakse kõigi ees. Sofia sai hindeks ''väga hea'' (sellest kõrgem on ainult cum laude) ning teda oodatakse magistris jätkama. Mida ta ka juba praegu teeb (kuna ta erialaeksam oli hilinenult nüüd ja mitte mais-juunis, nagu on tüüpilisem), sest töö sellesama laste- ja noortekooriga hoiab teda siin veel pool aastat. Edasi tuleb otsustada, kas ta üldse tahab siia jääda.
Teine lõpetaja oli šveitslane Konradin - orkestridirigent, kes tegi samuti oma eksamit hiljem kui tavaks. Juhatas Paganini viiulikontserti ja peast Brahmsi sümfooniat. Väidetavalt oli proovide arv olematu, aga tulemus väga hea, tüüp on ilmselgelt väga andekas ja juba praegu mitmel pool tegev, sai cum laude ning kutse magistriprogrammi.
Tore oli vaadata, kuidas bakalaureuse eksam võib olla üks nii oluline sündmus su elus - pered tulevad teistest riikidest kohale, eksami nimel rebestatakse naba paigast, peetakse kõnesid, tähistatakse. Minu enda bakaeksam oli selle kõrval nagu (tsiteerides Toomas Kaptenit) hiir peeretaks purki. Pigem kisub see magistrieksamile lähemale, ooperiga sai päris palju mässata. Ei tea mis nad siin veel magistrieksami jaoks ära teevad...
Aga nüüd te oskate umbes aimata, mis meid tuleva aasta juunis ees ootab, kui Lodewijk värske ooperiga endale bakakraadi soetama hakkab. Saab olema põnev!

Paistab, et on taas aeg jätkata siia kirjutamist.

Alustan algusest.
Me elame väikeses nummis külakeses nimega Ilpendam, mis asub 13 minuti bussisõidu kaugusel Amsterdami kesklinnast. Külas on 2 kirikut (!), väike hirmkallis pood, baar/söögikoht ja rahvamaja. Ning muidugi majad, enamasti 2-korruselised ühepereelamud, nagu meilgi. Meie maja on ehitatud 1924 ja kuulus algul küla bossile (a la selle külakese linnapea). Üürime seda kahe norrakaga nelja peale - Arild on samuti dirigent ja Ingrid lavastaja, mõlemad õpivad Amsterdamis. Ingrid on hetkel Zürichis Erasmuslane, tuleb tagasi novembri lõpus. Mõlemad norrakad on hipsterid; muhedad, toredad, heasüdamlikud ja väga-väga töökad. Suurema osa ajast on Arild ja Lodewijk ära, tööl ja koolis, mis tähendab, et kogu maja on minu päralt. Teoreetiliselt peaksin ma hommikust õhtuni kodus tööd tegema, suure osa ajast on see praktikas ka rakendust leidnud.
Minu töötuba on 2. korrusel ja magamistoast eraldi, päris esimene ja tõeline oma töötuba! Siin oli maja kõige koledam tapeet - mulonkõhtlahtikakavärvi, 70ndate hõnguline ja sinakas-kuldsete uduste triipudega. Inspireerib küll, aga mitte muusikat kirjutama. Eestist siia jõudes võtsime tapeedi maha ja värvisime seinad heledaks, taaskasutusest leidsime ilusa suure puidust laua ja IKEAst odavad riiulid, elektriklaver oli siin juba olemas ja no mida rohkemat võib üks töötuba veel tahta. Vaade aknast on meie väiksele tagaaiale (hollandlastele on see aed suur) ja kaugemal asetsevatele põldudele ja kanalile, vahepeal on autotee ka, aga seda ma ignoreerin. Selline on ka kogu küla ümbrus - põllud lehmade ja lammastega, väiksemad auto- ja kõnniteed ja kanalid. Kanalid on muidugi omaette fenomen! Aga nemad väärvivad omaette peatükki.

Mida ma siin esimese kuu teinud olen? Sisse kolinud (töötoa remont võttis paar päeva), üritanud töörežiimi peale saada (ooper + paar päeva tagasi valmis üks viiuliduo), laulnud ühe dirigendi lõpueksamil kaasa, põldude vahel ringi jalutanud (et pekk kannikatel liiga tihkeks ei muutuks). Liigelnud marsruudil Ilpendam-Amsterdam-Ilpendam-Purmerend-Ilpendam; Puremerend on mõne kilomeetri kaugusel asuv suurem keskus, märksa lähemal kui Amsterdam, kus me oma poodlemised ja muud vajadused rahuldatud saame. Nt täna käisime ja ostsime sealt (kasutatud) rattad, lasime Lodewijki juukseid lõigata. Esimeses ettejuhtuvas meeste juuksuriäris, kus oli 5 noort mustanahalist juuksurit korraga tööl ja pidevalt täienev elav järjekord. Kääre nad eriti ei kasutanud, enamasti masinat ja raseerijat. Ja kliendid olid 99% (Lodewijk on see üle jääv 1%) sellised nagu juuksurid isegi - kottis pükstega, paksude kaelakettidega. Väga omapärane vaatepilt umbes tunniks ajaks, Tallinnas sellist asja ei näe :D Lodewijk sai endale ilusa afro ja siis seadsime rattad kodu poole.