heureka!

ma ei olegi kõige rumalam. lihtsalt NOOR. üllatus-üllatus - kõik teised on siin enamvähem sama nooruslikud kui üks kuri(kuulus) õpetaja tmkk-s. ja teine sexchange student on koguni 33. milline kivi on langenud minu olematult südamelt. ja teine langes ära mõned tunnid tagasi, mil võtsin ennast teiste ees alasti ja olin haavatavus ise ehk siis tegin presentatsiooni ´´mina, helilooja´´. alguses oli jube närv sees, aga lõpupoole oli juba enamvähem. täitsa põnev oli, tekkis isegi diskussioon (ai kuidas mulle meeldib kui minust minu nina all räägitakse või tahetakse mulle aina sügavamale sisse puurida) ja tõstatati nii mõnedki küsimused; hiljem, loenguväliselt poetati isegi siiraid ja positiivseid kommentaare. mida muud oskab üks helilooja tahta?

kuna

ma lähen kohe-kohe kontserdi(te)le, tuleb siit midagi lühikest ja löövat. aga ega minu suust muud ei kuulegi ju.
kolmapäeval käisin paari heliloojaga (johan, martin, ivan) johani ühikas pinksi mängimas. muud päevad on kõik märkimisväärselt koolised olnud.. täna rüüpab ehk enne magamaminekut ühe õlle, et kaks eelseisvat kontserti paremini alla läheks, ja homme on martini soolaleivapidu. nädalavahetus peab äääärmiselt töine tulema, sest järgmine nädal on töökate heliloojate paradiis ehk siis komp.nädal. (pärdiku saba lohiseb iga jumala päev hommikust õhtuni kuulekalt ja monotoonselt ühest klassist teise, muuhulgas peab ta ka soolonumbris üles astuma ehk siis ennast kui loovat isiksust ca 40 minutit presenteerima. einojaa, nalja saab.)
mida muud kui tervisi sinna kaugele eestimaale ja kiitus neile, kes minu järele igatsevad.

istun

kompositsiooniklassis. kuna minu arvuti on sibeliuse-vastane, siis on sellest ruumist saamas mu teine kodu. nädala keskel võib siit päevasel ajal leida päris palju noori ja lootustandvaid (eesotsas muidugi minuga) heliloojaid, kes aga käivad siin praktiliselt kõike muud tegemas peale eriala. no mitte just kõike (jumaltänatud selle eest. seevastu selles ''ühikas'', kus ma elan, tehakse küll kõike. seinad ei olegi nii paksud, kui esialgu paistis. või siis on mõni eriti vali kui ta parajasti ... rõõmu tunneb). aga see selleks.
eelmine nädal möödus orkestriproove kuulates, 4-5 tundi päevas. pluss mõned loengud sinnaotsa, nt elektronmuusika, mida on meil 2. üks on teoreetiline, kus räägitakse rohkem ajaloost ja seal saab erinevaid näiteid vaadata-kuulata, teine on praktiline ja hetkel tutvume üüüüratu helipuldiga. rootsi keeles on muidugi tore sellistest vidinatest aru saada.
neljapäeval käisin (s)exchange student'ite kick-off party'l. mina seda partyks muidugi ei oleks nimetanud - halb söök, halb muusika, kallid joogid ja igavad kõned, mis on omast arust tiivustavad ja vahvad. seltskonnaks olid poolakad - karolina (koorijuht), kristoph ehk ksheshu (karolinat külastav peika, helilooja) ja henrik (arhitekt). peale nelja üldsemittepiinarikast tundi läksime koju.
reedel oli göreborgi suurimas ühikakompleksis pidu, kes elab karolina ja mõned vahetuse omad veel.
laupäeval oli neili sünnipäev (inglane, helilooja) mis kujutas endast lisebergi lõbustusparki minekut ja õhtust pidu. lisebergi jõudsin ma muidugi tükk maad hiljem kui teised ja pidin varem ka ära minema, sest kontserthallis mängiti gubaidulina löökpillikontserti. aga ma jõudsin siiski 1,5 tundi lisebergis olla ja kahel atraktsioonil ära käia. pärast tuli välja, et need olid kõige hullemad... üks oli ameerika mäed (70-kraadise nurga all alla söösta, vähe ma ei röökinud) ja teine the roket (kõikvõimalikud sõlmed 70km/h, vahepeal pea alaspidi. röökisin veelgi). nüüd on kindel plaan sinna tagasi minna, terveks päevaks. ja kui keegi kavatseb mulle külla tulla (soojemal ajal, nt kevadel, sest liseberg pannakse varsti talveks kinni), siis ma vean ta raudselt sinna!
ja nüüd on siis pühapäev. vaevalt, et see suurt midagi toob.

rumal

on olla. see on uskumatu ikka kui targad siin kõik on.

nädalavahetus

oli vihmane, nagu pea kõik päevad siin. reedel käisime teiste vahetusüliõpilastega piljardit mängimas ja tinutamas (vaatamata asjaolule, et ma olin surmhaige). laupäeva magasin maha ja vahtisin telekat, mille me äsja saime. kuna see on aga kasutatud (nagu praktiliselt kõik meie elamises.. mul on rääkimata jäänud "humoorikas" lugu, kuidas mu toanaaber suurest prügikonteinerist paduvihma ajal mööblit jm vajalikku välja õngitses või kaevas ja mina samal ajal kõrvalt targutasin, et mida võtta, mida jätta), siis ei tööta pilt päris korralikult - ekraani ülaosas on üks triip, mis pilti kergelt moonutab ja veel nii, et kõik inimesed on nagu omaaegne fenomen rullnokad. õnneks (või kahjuks) see koguaeg nii ei ole, peale teatavat "soojenemist" paraneb pilt märgatavalt. no ja pühapäeval käisin ühe austria bassimängijaga linna avastamas ehk siis kondasime niisama sihitult ringi ja kaanisime näost kohvi sisse. eesolev nädal on kahltaselt plaanitu, siiani teadaolevalt ühtegi loengut pole. aga no mis ma siin ikka tühjast-tähjast räägin, homme on ju Suur Päev Eesti riigis. kõik teised sündmused kahvatavad selle kõrval, kui kõikide Suur Õpetaja saab jälle aastakese küpsemaks. õnne sulle! ja pikka iga.

täna

on kehva olla nagu eilegi. haigus tikub vast ligi. aga ma püüan - värisevate kätega - kirjutada vähemalt mõnedki read siia, kõikide nende sadade lugejate pärast, kes ööd ja päevad uut postitust ootavad. ma pingutan teie nimel! nii nagu britten elu lõpul. kuni ta lõpuks ära suri. aga see on hoopis teine lugu. niisiis. täna oli järjekordne loeng pool päeva, seekord siis elektronmuusika-teemaline. elektronmuusikast emta kontekstis (kõik istuvad vaikselt arvuti ümber ja üks geenius liigutab pühalikult hiirt, teistel silmad peas vilamas) oli asi üsna kaugel. vaatasime hoopis lühifilme teemal, kuidas heli ja pilt omavahel toimivad. pilt kujutas endast kõikvõimalike geomeetrilisi kujundeid ja kritseldusi, mis muusikaga koos muundusid, liikusid ja kadusid. ja kui heli maha keerata, siis kas sa suudad - vastavalt ekraaniltoimuvale liikumisele ja värvidele - heli ette kujutada? igale lühifilmile järgnes väike diskussioon, nagu neil siin kõige puhul kombeks - arutada, analüüsida, tõstatada küsimusi jne. pole siis ime, et minusugune mittemõtlev olend kõik need 4 tundi vait istus (ma ei usu, et asi keelebarjääris on) ja tundis üksnes naiivset rõõmu liikuva pildi ja toreda muusika üle.
eile käisime peale loenguid kogu komp.osakonnaga ühel nüüdismuusika kontserdil. esimene lugu kujutas endast sooloflöödi lugu koos elektroakustikaga. ehk siis ca 15 min müra (nagu seisaks keset äärmiselt liiklus-ja kärarikast tänavat), millele flöödimängija kõik see aeg "taustaks" flööti lühidalt puhus (ehk sülitas). ja selline lugu oligi. minul kui äärmiset prakitilisel eespere õpilasel tekkis automaatselt küsimus - milleks flöödimängija?? kogu tema esitus koosnes üksnes sellest ühest võttest, mida oleks samahästi saanud ka eletrooniliselt teostada ilma, et hapnikuvaeguses suurepärane mängija (ta sai hiljem "mängida") peaks laval nii kaua ja veel täiesti tarbetult piinlema. ma kardan, et mul jäi lihtsalt kogu asja point rootsikeelse kavalehe tõttu arusaamatuks. teine lugu oli vähe positiivsemat kriitikat vääriv - teos kolmele löökpillimängijale, kellel kõigil oli ees rivitrumm ja kõikvõimalikud vidinad ja jubinad ehk siis suurepärane näide helilooja leidlikkusest. no ja kolmas teos oli boulez´ilt - sopranile, marimbale, vibrafonile, kitarrile, viiulile ja flöödile. ei olnud ka just minu teetassike. peale konserti mindi lähedalasuvasse pubisse õlut mekkima. eks me loengutes ka vaikselt tutvu osakonnasiseselt, aga kõik teavad, et miski ei lähenda inimesi rohkem kui mõned liitrid alkoholi (kusjuures ettepaneku tegi õppejõud ja mitte õpilased). sain tuttavaks ühe 3.kursuse heliloojaga, nimeks johan. esmapilgul näeb ta natuke sõge ja isegi haige välja; heleblondid ülilühikesed juuksed (praktiliselt kiilakspöetud), hele nahk (ei ole albiino), kõhn ja kiitsakas, silmad natuke punnis, pilk läbitungiv ja kergelt hullunud, meenutas üliarmsat endist klassivenda argot (kuigi johani pilk ei tõota sulle (väidetavalt) kohe-kohe needust peale panna). loengutel istub ta alati ülisirge seljaga, jalad täistallal maas ja vaatab ainiti õppejõudu, eriti kui tegu on ole lützow-holmiga (meie (ainuke) komp.õpetaja, tõenäoliselt elav geenius ja suurepärane õpetaja), keda ta nagu jumalat vaatab. üleüldse on komp. osakond päris suur, õpilasi vist rohkemgi kui Eestis. esimesel kursusel on üle pika aja suur hulk sisseastunuid - 4. 3 neist on Visby´st, nagu suurem osa siinseid õpilasi. paistab, et seal saarel vorbitakse heliloojaid nagu vorsti vabrikus. ja neljas on kuskilt lõuna-rootsist ja täielik johnny depp´i 80ndate koopia. vahetusüliõpilasi on lisaks minule veel 1 - taanlane ivan, kes on autodidakt ja tegutseb muuhulgas ka õpetaja ja kitarrimängijana. ja kuna ta on eelnevalt juba rootsis elanud, siis tuleb talle rootsi keel sama kergelt suhu kui banaan ahvile. ja nii ongi kõik loengud rootsi keeles (v.a. eriala). mõnel puhul isegi saab enamvähem aru, aga eilsest instrumentatsiooni õppejõust oli täiesti võimatu aru saada.. küll aeg ka selle parandab.

alguses

oli jumal ja siis lõi ta maailma koos selle kõige täthsamate ja ülimate olenditega - ahvidega. ja ta lõi mandrid ja veed ja ühel päeval (kui päev ja öö ka loodud said) läks üks pärdik oma maalt teisele maale ja maa, kust ta lahkus, jäi rahulikuks ja heaks. maa, kuhu ta läks, ei ole veel aru saanud, mis teda tabas. küll aeg seda parandab.



mis ma ikka oskan öelda. elamine (ja toanaaber) on okei, kool äge, rootslased pealiskaudselt sõbralikud, keel üllatavalt keeruline, hinnad oodatult kõrged, välisüliõpilased (esialgu veel) kuivikud, ilmad muutlikud, linn suur ja kirju, komp.osakond suur ja hoopis teise õppemeetodiga (analüüsida, analüüsida ja veelkord analüüsida!), erialaõpetaja äge, õhtune väsimus suur ja igatsus teiste pärdikute järele veel suurem.