Jalgratastest

Igal endast lugupidaval hollandlasel on jalgratas. Isegi kui sa käid tööl bussi või auto või rongiga, siis püüad sa ikka võimalikult palju liigelda jalgrattaga. Nende seljas näeb inimesi alates imikueast (vanemate küljes või ratta ees või taga väikelapse istmes või ratta ees- või järelkärus) kuni 100+. Seda, kui vanad need vanemad hollandalsed on, ei oska ma öelda, igal juhul näevad nad palju kõbusamad välja kui eestlastest eakad. Nt meie maja pärisomanik härra Broers on 88 ja käib korra paari nädala tagant siin aias kõpitsemas ja mille muuga ta tuleb kui mitte jalgrattaga. Ja ta näeb välja nagu poisike võrreldes minu 75-aastase isaga. Võibolla ongi pikaealisuse ja kõbususe üks põhjuseid jalgrattad - sa lihtsalt ei saa muutuda ülekaaluliseks või liikumisvõimetuks kui sõidad eluaeg rattaga. Niiet!... vänta här! Eestis on muidugi rattateedega kehvasti, aga kuuldavasti olukord paraneb. Siin on kõik kohad rattateid täis (mõnelpool on AINULT rattateed), rattur on väidetavalt kuningas - nii autojuhid kui ka jalakäiad vahivad ennast ogaraks, et aga ratturile ette või taha mitte jääda, talle tuleb alati teed anda. Minu jaoks on see natuke naljakas, sest mina (kui hiljutine uus rattur) vaatan ikka, et kust auto tuleb ja et autole ette mitte jääda, sest Eestis on auto nr 1; olen vist ainuke, kes neile teed annab. Nemad muidugi jäävad ka seisma ja viipavad rooli tagant, et mine aga. Siiani on rattaga paarutamine piirdunud Ilpendami ümbrusega (põllud ja lehmad ja lambad ja hobused ja üksikud majad ning üks istutatud metsatukk) ja Purmerendi sõitmisega, ikka et poodeldud saaks. Rattaga tundub see maa nüüd päris väike (jalutades oli tund). Enamikel hollandlastel on ratta küljes panipaiku - kas korv või kast ees ja/või küljekotid pakiraami küljes. Kui neid ei ole, siis peab kindlasti seljakott olema, sest see teeb sõitmise raskeks, kui sul midagi käes juhtub olema. Juba sain kurjade pilkude osaliseks kui tulin poest, seljakott täis tuubitud ja mõned asjad lahtiselt käes - nii ei saa kätega suunda näidata ja ratas pole nii stabiilne. Ja vihmaga pole just kõige mõnusam - prillid on märjad, käed ja pea külmetavad (nüüd on müts ja kindad). Väidetavalt võib talvekuudel päris 'mõnusaks' minna (räägivad 40-kraadises külmas karastunud norrakad) - kõva tuulega sõidad, ise viimseni sissepakitud kubujuss ja ikka on külm ja rõske ja näkku sajab nõelteravat külmunud vihma. Aga hollandlased on vaatamata sellele rõõmsameelsed ja muhedad, sellest ma aru ei saa. Arvasin, et eestlaste olemuse üks impulsse on kliima. Aga siin on see ju hullem!

Suurema osa päevadest läheb töötamise alla, peab nentima, et kui kord režiimi peale saada, siis võib kodus töötamine isegi töötada. Praeguseks on valmis 1/4 ooperist, nii enam-vähem kujul. See tahab muidugi veel nokitsemist ja kohati paremat orkestratsiooni, aga seda võin teha ka hiljem. Lisaks sain Eestist ühe amatöörkoori tellimuse, tähtaeg 1.dets. Veidi isoleeritud tunne hakkab küll vaikselt tekkima, kui suurema osa ajast ainult siin olla ja tööd teha, seltsiks pärisinimesed Lodewijk ja Arild ja mänguinimesed Icarus ja Daedalus. Aga ma ei kurda. Aeg-ajalt saab kontserdil käidud (sellest järgmises kandes) ja meil käib ka külalisi. Nt paar päeva tagasi oli Ingrid korraks siin (Arildi naine, see, kes on Zürichis vahetuses), on käinud ka Lodewijki vanemad (mitte koos, sest nad on lahutatud ja mõlemal on uus pere), mõlemad on väga toetavad, soojad ja abivalmis. Homme tuleb Lodewijki ema oma mehega, sööme kooki ja vahime nummis Ilpendamis ringi (nad pole seda veel teinud), pärast lähme välja sööma, sest esmaspäeval on ju teatavasti üks tähtpäev. Sellega seoses olen saanud teilt ka paar toredat postkaarti, üks neist suutis isegi pisara välja kiskuda. Väike koduigatsus käib aeg-ajalt kummitamas, õnneks pole veel hullemaid tuure olnud. Loodan, et teil kõigil läheb hästi ja endiselt on õhus ootus, et leiate aega mulle kirjutada-joonistada.

teie veidi sentimentaalne, viimaseid päevi 26-aastane Evelin