ja kolmas.

ta (jutt käib endiselt ja otseloomulikult katjast) magab mobiiltelefon padja körval.

ta ei tähista oma synnipäeva (mis oli nyyd hiljuti) ja ei ytle isegi, millal tal synnipäev on, sest kardab vananemist. eile näitas ta mulle yht passipilti, mis on tehtud 3 aastat tagasi, enne kui ta rootsi tuli, ja arvab, et rootsi on syydi köigis neis muutustes, mis tema näos toimunud on. ta otustas ka enam mitte öelda oma töelist vanust (mis on 21), lihtsalt, et ta on 20ndates.

kui talle midagi postiga tuleb, siis avab ta ymbirku postkasti juures ja jätab peale läbilugemist nii tyhja ymbriku kui ka selle sisu postkasti. alles paar päeva hiljem kaob vötab selle sealt ära.


olgu, aitab nyyd sellest. ma arvan, et temast on nyyd ettekujutus olemas. ma lihtsalt ei saa teisiti ja pean köike head ja paremat teistega jagama.
komp.nädal on nyydseks läbi ja ees terendavad mönusalt tyhjad nädalad, ainult paar loengut sinna sekka, niiet saab jälle enese taandarengu protsessi pidurdamisega tegeleda. erialatund läks hästi, see önnetu yks tund, mis selleks ette nähtud, lendas nagu linnutiivul. ma ei jöua ära imestada, kui hea öpetaja ole on, ja milline särav isiksus, ja iga korraga imestan aina rohkem. sellest on siiralt kahju, et ta öpetamisest peale seda öppeaastat suuremas osas loobub - siia vöetakse uus komp.öppejöud, ole jääb ainult magistrante ja doktorante öpetama ja tahab suuremas osas vist mingile uurimustööle pyhenduda. uue öpetaja kohale oli kandidaate 12, meie nägime neist nelja prooviloengut pidamas. keegi polnudki vist 100% sobiv, aga suurem osa siinseid eelistab vist peri vöi toda ameeriklast - ming tsao. kent olofsson olevat liiga 'teooriaöpetaja', kuigi mulle meeldis ta neist köige rohkem, ma arvan, et tema öpetamises on midagi sellist, mis siinses kliimas puudulik. itaallanna oli ilmselgelt vöetud selle pärast, et ta on naine. viis, kuidas ta loengut pidas, oli lihtsalt nukker - tal oli ilmselgelt inglise keelega probleeme ja ta oli kogu vajaliku teksti paberile ära tölkinud ja siis vuristaski (ehk siis veeris) selle paberilt ette, kordagi auditooriumile pilku heitmata. ja ta tegi yhe suure vea - teost, mida ta presenteeris (neil oli köigil ylesandeks selgitada komp.protsessi oma muusika näidete varal), polnud veel mängitud, esmaettekanne on alles märtsis, niiet köigel, millest ta köneles, polnud nagu mingit pöhja all. ta näitas kyll pärast paari muusikalise teatri videolöiku, aga see polnud ikka see. muidugi cv vöib tal vist päris hea olla, sest ta saab muljetavaldavaid tellimustöid, aga loengute pidamise osas oli see täielik naljanumber. ming tsaol on kyll palju kogemust auditooriumi ees könelemises, aga mingit inimlikku soojust temas ei olnud, väga akadeemiline ja matemaatiline. aga mis sa hing ikka tahad - teist olet polegi vöimalik leida.

teine juudas (ja köik pyhakud sinnaotsa)

päeva jooksul heidab ta korduvalt pikutama, sest on nii väsinud (kuigi ta kuskil ei käi) ja jääb siis tavaliselt ka pikemaks ajaks magama, nii paariks tunnikeseks. vaheldumisi puhkehetkedega haigutab, 'oi kuidas tahaks magada', 'ma ei saa öösiti enam yldse magada' (töesti, pöhjust ei oska keegi aimata).

tema toiduportsjonid on päris korralikult (loe: rasva uppunud riis rasvast nöretavate kanatiibadega), kui arvestada asjaolu, et energiat ei pöleta ta grammigi. eks see ole muidugi igayhe enda asi, mis ta endale suhu topib, aga tema arvab millegipärast öigeks kommenteerida minu toiduportsjone, mis hakkab juba yliväga närvidele käima. aga nähvata ka midagi nagu ei taha, sest ta teeb seda ilmselgelt omastarust 'naljaga' ja ma kujutan täpselt ette, milliseks see järgnev vestlus kujuneks.

kui tal vahel harva siiski on vaja kuskile minna ja mul algavad loengud ka kuskil ennelöuna paiku, siis tahab ta vannitoas sättimise nii seada, et tema läheb enne, sest kui mina veel kodus olen, olevat temal kergem ennast takka sundida, riidesse panna, meikida, ja löpuks ka minna. aga kuna mul, pahatahtlikul inimesel, seda löputut aega oodata ei ole, siis ma leian muidugi viisi, kuidas enne teda vannitoas ära käia phää hää.

tal oli vaja osta kleeplinti, sest ta tahtis oma raamatute kaaned sellega yle kleepida. umbes nagu kleepkile, ainult et ribadest. ja oo seda kleepimise vaeva ja aega, mis selle peale läheb.. kleeplint sai muidugi ostetud, 3 prisket rulli pakis. vöiks arvata, et sellest järkub nädalakeseks vöi nii. aga mida mu silmad päev hiljem näevad - 3 rulli veel, seekord koos löikuriga. minu rumala kysimuse peale, et miks tal neid niiii palju vaja on, vastas ta, et aga nendel teistel pole löikurit. (käärid on meil olemas.)

juuste värvimissaagast olen juba eelnevalt paar rida kirjutanud. igastahes kulmineerus see löikusega, päris korralikult lasi maha löigata ja paar nädalat oli rahu majas aga nyyd hakkab jälle peale - eile öhtul kuulsin saatuslikku lauset 'ma tahan oma juustega midagi teha'.


komp.nädal kulgeb muidu täitsa tavapäraselt, siiani pole eredaid momente veel olnud. poole tunni pärast algab eriala, esimest korda yle pika aja individuaaltund. aga ole mulle meeldib, ta on äge.
pyhapäeval käisime beatega kohvekus, hea oli kuulda, et ma pole oma mötlemises ainuke must lammas. nimelt kirusime rootslasi - et kuidas nad siiamaani endale ligi ei lase. suhtlus nendega on yhest kyljest tore ja söbralik, nad tunnevad su käekäigu järele huvi ja vöivad päris jutukad teinekord olla, aga see vestlus ei välju kunagi teatud piiridest, sul on alati selline tunne, te TEGELIKULT ei öpi sa neid kunagi tundma, see inimsuhete sygavus jääbki kättesaamatuks. ma ei ytle, et ma eestis eriline sygavik olen, aga vörreldes siinsega .. see seletab imehästi seda, miks nad abielludes nii perekesksed on - neil pole lihtsalt häid söpru, töeliselt häid, ja nii suunavad nad köik, mis endast anda, perre. mis on ju ka omamoodi tore, aga kas mitte vähe yhekylgne. (kujutage ette, et iga kord, kui te mind näete, siis ma räägin kas ilmast, koolist vöi festivaliteosest; tuleb ette ka seda, et mitu päeva järjest esitatakse sama kysimus. ilmselgelt viisakusest, et oleks millestki rääkida, aga tegelikult ei lähe sisu suurt korda. vot selline on siinne suhtlus. ja ma tean, et ma olen sotsiaalses möttes täielik käpard, aga ikkagi.)

juudas

ja köik muud pyhakud sinna otsa. ma lihtsalt pean seda röömu teiega jagama. niisiis, otseloomulikult, katjast:
1.)tal on 8 telefonikaarti, neist 5 rootsi omad (alles äsja oli 6., aga yhest sai lahti). minu kysimuse peale, miks tal neid nii palju tarvis on, vastas ta, et mönede inimeste eest peab ennast varjama ja siis tuleb uus kaart teha aga vanad jäävad ikka kasutusse; 3, mis ei ole rootsi omad, on - yks valgevene, yks vene ja yks poola. telefone on tal tagasihoidlikult ainult 3, iga kord, kui ta telefonikaarte vahetab, siis kirub, et kui palju tal neid kaarte ikka on. aga see pole veel köik. aeg-ajalt kysib ta minu telefoni, et kellelegi prantsuskeelseid sönumeid saata. muidugi maksab ta mulle selle eest. vöiks ju arvata, et kui inimesel on 8 telefonikaarti, siis ei teki vajadust yhkesanda järgi. aga ei. nendel teistel kaartidel pole tal raha peal, nagu ta väidab. vaatamata sellele saab ta kogu aeg kellelegi sönumeid saata(oma numbritelt)...
2.)paar nädalat tagasi helistas keegi alt kella, mina muidugi ei avanud, sest mönikord tahavd mingid vöörad (loe: laisklevad immigrandid) lihtsalt trepikotta sisse saada, et seal burksi nosida vöi niisama hängata. kysisin veel katja käest, kes istus yhistoas arvuti taga otseloomulikult (kes veel ei tea - meil pole oma toas enam netti, jumaltänatud), igaksjuhuks yle, et ega ta kedagi ei oota, ta vastas ei. aga möne aja pärast hakkas keegi meie koridori ukse taga koputama ja ma sain aru, et see keegi tuli meie juurde. kutsusin katja ka, tema ytles, et ärme ava. keegi naisterahvas oli talle viimastel päevadel kogu aeg helistanud ja ta arvas, et see on tema. ja see naine oli ka yhtlasi keegi, keda ta enam näha ei tahtnud, 'halb tutvus'. ootasime siis oma 20 minutit (ma ei liialda!), see keegi muudkui aga kopsis edasi. mina pakkusin, et kysin lihtsalt läbi ukse, et kes ta on, meie koridoris elab teisigi inimesi peale katja ja minu, ma oleks vöinud isegi öelda, et ei tunne kedagi katja-nimelist ja et vöhivööraid kategooriliselt sisse ei lase ja köik. aga katja keelas. löpuks tuli keegi meie koridori pealt ka koju ja lasi selle inimese sisse. see polnud keegi muu kui katja söbranje, kes tundis muret, et katja on kuskile kadunud, sest ta oli oma numbri välja lylitanud (see oligi vist see kuues telefonikaart) ja kelle mees arvas, et katja on yldse rootsist jalga lasknud koos kogu kokkulaenatud rahaga, mida oli 80 000 seki, selle söbranje ja tema mehe raha sealhulgas. summa oli migratsiooniameti tarvis, aga nyydseks on seadus muutunud ja sellest polnud enam kasu ja see on juba omaette lugu. igastahes. katjal oli peale neid 20 minutit syda saapasääres ja kurgus ja jumalteabkus, mina olin lihtsalt pönevil ja löhverdasin omaette, kui tobe see olukord oli.
3.)oma msn-i on ta samuti hiljaaegu välja vahetanud, sest seal olid tal mingid inimesed listis, kellega ta enam rääkida ei tahtnud. blokki ta peale panna millegipärast ei saa.

ma ei tea, kas mulle lihtsalt tundub, et ta on naiivsuste naiivsus, vöi nii ongi.

veel: 'kas musta teed tohib piimaga juua?'
lihtsa kysimuse esitamise muudab ta mingiks väärastunud ristkysitluseks, mis teeb sind alguses iseäranis valvsaks, sest ta alustab kysimist, nagu oleks tegu millegi yliolulise, tösise ja mönikord isegi elu ja surma kysimusega. see näeb välja umbes nii: 'evelin, .... kas ma tohin sult midagi kysida? ... (vaikus, pilgud, miimikamäng, pinev ootusärevus) kas sul on telefoni peal raha? ... ma maksan sulle, mul oleks väga vaja.... anna andeks... ausalt, ma panen oma kaardi peale varsti raha ... (mina ulatan talle telefoni) ... tohib? lubad? (ma praktiliselt surun talle selle telefoni pihku) ... ma kirjutan hästi lyhidalt .... (klöbin) aitäh, suur aitäh... ' möne hetke pärast kuuleb telefoni surinat tema taskust, too mystiline keegi on talle vastanud ja algab sama asi aga otsast peale. ja lisaks köigele käib ta mul järel nagu väike kutsikas - kui ma lähen kööki, kui ma söön. ma saan aru, et kui ta kodunt väljas suurt ei käi, siis on tal muidugi seltsi vajadus, aga ma tahan ju kodus puhata, koolis inimesi kyll, kellega ninapidi koos olla. ja nii me siis istume, mina, pleier peas, volyym pöhja keeratud, vaatan aknast välja (otsesemat vihjet enam anda ei saa), tema kohe sealsamas, jälgib mind, vahepeal räägib minuga, mille peale tuleb mul muidugi pausi peale panna, et öelda talle, et ta kordaks, mida ta ytles, sest ma ju ei kuule. tema kostab selle peale, et ei olnud midagi, ta räägib niisama iseendaga. mina panen jälle play ja hakkab aga sama jama peale.. elu on ring nagu cd-plaat.

ime

-de ime. vaatasin täna - mina, virk ja kraps, kel laisklemiseks hetke murdosagi ei jätku - et katjal on justkui igav. istus teine laua taga ja jälgis mind, tundus, et seebiseriaali osad on veidralt vahetusse läinud ja mul hakkas ebamugav. olin just paar päeva tagasi raamatukogust 2 dvd-d laenutanud - üks pärdist ja teine pendereckist ja soovitasin siis katjal pärti vaadata. teine jäigi nõusse ja - hakkas filmi lõpus nutma. ütles, et pole ammu selliseid inimesi näinud. vot sellised on lood.

kohati

on tunne, nagu oleks mõnes pöffi filmis. just mõned hetked, nt kui sõidad hilja õhtul bussis ja mingi halli paruka ja väikeste ümmarguste prillidega mees arvab, et ta on 70ndatest tänapäeva eksinud hipi ja pröökab ''peace and love!'' ja vahepeal joodeldab-joigub segamini. selline tunne, et aeg jääb seisma ja sind seal ei olegi, laternate meri sõuab aknast mööda ja kõikvõimalikud ümbritsevad helid on vaid filmi taustahelid, nad on sinna spetsiaalselt pandud. ja sind seal tegelikult polegi, sa ainult vaatab kõrvalt. või oled hoopis peategelane, kellelt on kaader eemale nihkunud.

seda võis muidugi arvata, et lusti ja lillepidu ja loorberitel puhkamist kauaks ei jätku, järgmisel nädalal läheb kool täie rauaga edasi. ühtlasi on ka uuele komp.õpetaja (ole läheb ära järgmisest aastast) kohale kandideerivate kandidaatide prooviloengud, sõelale jäänud 4 saavad loa kõneleda. tean, et üks neist on naine, keegi itaalanna, siis on per mårtensson, kes on tegelikult gotlandil noorte heliloojahakatiste õpetaja (aga ju siis on soov küpsemate geeniuste peale üle minna. igastahes kõik, kes gotlandil tema käe alt läbi käinud ja göteborgi jõudnud, on temast vaimustuses), kent olofsson, kes on hetkel malmö komp.õpetaja ja neljas oli vist keegi pilukas. ega minu mälu pole enam see, mis vanasti, 4 - tuleb välja - on liig suur hulk, et meelde jätta. aga see selleks. meil, rohelistel, pole seal loengutel muud teha kui kuulata, aga paaril õpilasel on hiljem sõnaõigust kah, et keda nähtaks parema meelega uue õpetajana ja nii. neil on isegi sõnaõigus sisseastujate blankettide puhul! vot selline demokraatia.

päevad

kulgevad siin üsna rahumeelselt - kooli on 2 korda nädalas ja siis ka ainult 1 loeng, suurema osa ajast olen kodus ja vaatan seebiooperit ''katjuša''. viimases episoodis käis peakangelanna oma totaka toanaabriga kerges lumesajus jalutamas ja muuhulgas ka poes. ja sellele eelnenud osas pani katja köögi põlema ehk siis jättis oma poti õli ja paari sibulaterakesega pliitale ja kui tagasi tuli, oli pott leekides, tule nahka läks ka kogu ventilatsioonisüsteem (kuid mis juba enne seda keeldus töötamast). vot see oli dramaatiline osa.. üldjuhul on siiski lihtsalt tore, endal ka üllatus, et nii hästi läbi saame. tähendab, saavad.
laupäeval oli karolina sünnipäev - kaunis põhjus tõsta pits poola viinaga. ja pühapäeval sain siinse festivali tarvis kirjutatava looga ühelepoole, kohalikele mängijatele (kellest ma pooli muidugi isegi nägupidi ei teadnud) partiisid jagades jätkus piinlikke momente paremale ja vasakule. aga eks see elu olegi üks suur piinlik moment.

igatsen

igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igatsen
igat