täna

on kehva olla nagu eilegi. haigus tikub vast ligi. aga ma püüan - värisevate kätega - kirjutada vähemalt mõnedki read siia, kõikide nende sadade lugejate pärast, kes ööd ja päevad uut postitust ootavad. ma pingutan teie nimel! nii nagu britten elu lõpul. kuni ta lõpuks ära suri. aga see on hoopis teine lugu. niisiis. täna oli järjekordne loeng pool päeva, seekord siis elektronmuusika-teemaline. elektronmuusikast emta kontekstis (kõik istuvad vaikselt arvuti ümber ja üks geenius liigutab pühalikult hiirt, teistel silmad peas vilamas) oli asi üsna kaugel. vaatasime hoopis lühifilme teemal, kuidas heli ja pilt omavahel toimivad. pilt kujutas endast kõikvõimalike geomeetrilisi kujundeid ja kritseldusi, mis muusikaga koos muundusid, liikusid ja kadusid. ja kui heli maha keerata, siis kas sa suudad - vastavalt ekraaniltoimuvale liikumisele ja värvidele - heli ette kujutada? igale lühifilmile järgnes väike diskussioon, nagu neil siin kõige puhul kombeks - arutada, analüüsida, tõstatada küsimusi jne. pole siis ime, et minusugune mittemõtlev olend kõik need 4 tundi vait istus (ma ei usu, et asi keelebarjääris on) ja tundis üksnes naiivset rõõmu liikuva pildi ja toreda muusika üle.
eile käisime peale loenguid kogu komp.osakonnaga ühel nüüdismuusika kontserdil. esimene lugu kujutas endast sooloflöödi lugu koos elektroakustikaga. ehk siis ca 15 min müra (nagu seisaks keset äärmiselt liiklus-ja kärarikast tänavat), millele flöödimängija kõik see aeg "taustaks" flööti lühidalt puhus (ehk sülitas). ja selline lugu oligi. minul kui äärmiset prakitilisel eespere õpilasel tekkis automaatselt küsimus - milleks flöödimängija?? kogu tema esitus koosnes üksnes sellest ühest võttest, mida oleks samahästi saanud ka eletrooniliselt teostada ilma, et hapnikuvaeguses suurepärane mängija (ta sai hiljem "mängida") peaks laval nii kaua ja veel täiesti tarbetult piinlema. ma kardan, et mul jäi lihtsalt kogu asja point rootsikeelse kavalehe tõttu arusaamatuks. teine lugu oli vähe positiivsemat kriitikat vääriv - teos kolmele löökpillimängijale, kellel kõigil oli ees rivitrumm ja kõikvõimalikud vidinad ja jubinad ehk siis suurepärane näide helilooja leidlikkusest. no ja kolmas teos oli boulez´ilt - sopranile, marimbale, vibrafonile, kitarrile, viiulile ja flöödile. ei olnud ka just minu teetassike. peale konserti mindi lähedalasuvasse pubisse õlut mekkima. eks me loengutes ka vaikselt tutvu osakonnasiseselt, aga kõik teavad, et miski ei lähenda inimesi rohkem kui mõned liitrid alkoholi (kusjuures ettepaneku tegi õppejõud ja mitte õpilased). sain tuttavaks ühe 3.kursuse heliloojaga, nimeks johan. esmapilgul näeb ta natuke sõge ja isegi haige välja; heleblondid ülilühikesed juuksed (praktiliselt kiilakspöetud), hele nahk (ei ole albiino), kõhn ja kiitsakas, silmad natuke punnis, pilk läbitungiv ja kergelt hullunud, meenutas üliarmsat endist klassivenda argot (kuigi johani pilk ei tõota sulle (väidetavalt) kohe-kohe needust peale panna). loengutel istub ta alati ülisirge seljaga, jalad täistallal maas ja vaatab ainiti õppejõudu, eriti kui tegu on ole lützow-holmiga (meie (ainuke) komp.õpetaja, tõenäoliselt elav geenius ja suurepärane õpetaja), keda ta nagu jumalat vaatab. üleüldse on komp. osakond päris suur, õpilasi vist rohkemgi kui Eestis. esimesel kursusel on üle pika aja suur hulk sisseastunuid - 4. 3 neist on Visby´st, nagu suurem osa siinseid õpilasi. paistab, et seal saarel vorbitakse heliloojaid nagu vorsti vabrikus. ja neljas on kuskilt lõuna-rootsist ja täielik johnny depp´i 80ndate koopia. vahetusüliõpilasi on lisaks minule veel 1 - taanlane ivan, kes on autodidakt ja tegutseb muuhulgas ka õpetaja ja kitarrimängijana. ja kuna ta on eelnevalt juba rootsis elanud, siis tuleb talle rootsi keel sama kergelt suhu kui banaan ahvile. ja nii ongi kõik loengud rootsi keeles (v.a. eriala). mõnel puhul isegi saab enamvähem aru, aga eilsest instrumentatsiooni õppejõust oli täiesti võimatu aru saada.. küll aeg ka selle parandab.