andke

mulle kuulipildur, käsigranaat, kirves, bazuka, käputäis lõhkeainet; ükskõik mida, mis hävitaks selle katja neetud arvuti. ma ei kannata enam seda klaviatuuri toksimise heli! lisaks kõigele libistab ta pidevalt sõrmedega üle, arvab vist et ta on mingi proff tonksutaja. muudkui klõbistab ja libistab, klõbistab ja libistab, klõbistab ja libistab... ja seda kõike ülikiiresti (muidugi, kui sa nii palju aega arvuti taga veedad siis on asjatundlik trukkija kiirelt võtta). ma ei suuda isegi pikka ja südantpuistavat blogi sissekannet enam teha, sest ma ise klõbistan ju ka ja ajan tagatipuks ennast veel ise oma tegemistega närvi. miks ta ei võiks oma tulevase jalamati juures olla? või äkki neil on kirglik suhe internetis, suhtlevad ainult läbi msn-i. oi kui kuradima romatiline. see selgitaks miks ta pidevalt ja ilmselgelt läbematult msn-i vetluskaaslase vastust ootab (trükib helikiirusel oma osa ära, teeskleb et vaatab siis mingit vilmi kuigi samal ajal klõpsutab msn-i vestlusakna ekraanile ja ära, mis siis et see oranzhiks ju muutub kui keegi uue sõnumiga jälle lagedale tuleb.) kärsitu armastus, mis muud saab see olla. ja mina, närvihaige, olen lihtsalt kade.

no ausõna kaua võib...