this is a man's world

45.nädala (siin käib arvestus eelkõige nädalate kaupa) teine pool on olnud üpriski testosteroonihõnguline. nimelt käisin ära stockholmis, kuhu kogunesid noored heliloojad göteborgist, malmöst ja stockholmist arutamaks naissoo vaegust heloloomingu valdkonnas. sest kui mingil alal valitseb sugude ebavõrdsus, hakkab rootslasel hinges miskit kriipima - ''see pole õige, midagi on valesti, v-o kedagi diskrimineeritakse, õpe või töö ei kulge normaalselt'' jne. ja leidub alati keegi, kes härjal sarvist kinni haarab, nii ka sel korral: leidus 2 akiivset naisterahvast, kes korraldatud küsitlusankeetide põhjal lõid numbrid kokku ja organiseerisid genus-projekti, kus posu noori heliloojaid said koos ajurünnakut teha ja välja käia hulganisti lahendusi ning lõpuks üdini positiivselt meelestatud lõpukõnes kuulda, kuidas edasiseks tegutsemiseks juba rahasid on taotletud ja kuidas usutakse, et sellest kõigest kasu on olnud ja olukord kunagi ka muutub. mis siis, et siiamaani on ajalugu näidanud, et ainult ülisitked naised selles valdkonnas pinnale on jäänud hulpima, mis siis, et suur meeste ülekaal muudab needki vähesed naised üpriskiväga mehelikeks ja nood mehed kohtlevadki neid naisi nagu mehi, mis siis, et naise roll ühiskonnas on ikkagist teine ja temalt oodatakse palju varasemat n-ö täiskasvanukssaamist. igastahes. ma olen vist liiga teistsuguses ühiskonnas ja teistsuguse ajalooga riigis üles kasvanud, et sellele kõigele mitte skeptilise pilguga peale vaadata. aga rootslane usub (ja eriti agaralt teevad seda suures ülekaalus olevad noored meesheliloojad, kes kusjuures arvavad veel, et naisheliloojal on kergem läbi lüüa kui nendel) ja tegutseb ja see on ju põhiline.

enne suurlinna sõitu olid päevad täis maxmsp-d ehk hommikust õhtuni arvuti taga mõnulemist. ja ma ei oska ikka mitte midagi selle programmiga peale hakata..

kolmakal käisin johaniga õlut joomas, paar 1.kursuse heliloojat liitus meiega pärast veel ja ühiselt sai nõuks võetud, et järgneval nädalal, mis on ühtlasi ka komp.nädal, saab õlu olema meie igaõhtune jook. mis oli muidugi otseloomulikult kainete inimeste otsus. eks näis, kuidas kujuneb.
stockist tagasi tulles käisin beatega mingil kahtlase kvaliteediga jazzikontserdil ja pärast õlleklaasi kummutamas. kõik said kirutud, mured kurdetud, probleemid lahendatud, teised taga räägitud ja koju maha jäänud elud paljastatud. beate on ka kusjuures oma osakonnas (jazz) vähemuses. eks ta ole - this is a man's world.

tulev nädal toob komp.nädala kõrval ka kooriproovid, mida mina kui (uhkusest puhevil) lauldav helilooja külastama peaksin - lauldakse ''kuri kodu'' ja kui ma sinna targutama ei lähe, laulavad need debiilikud kõik ju puha rootsi hääldusega. küll see oleks alles naljakas.