kohati

on tunne, nagu oleks mõnes pöffi filmis. just mõned hetked, nt kui sõidad hilja õhtul bussis ja mingi halli paruka ja väikeste ümmarguste prillidega mees arvab, et ta on 70ndatest tänapäeva eksinud hipi ja pröökab ''peace and love!'' ja vahepeal joodeldab-joigub segamini. selline tunne, et aeg jääb seisma ja sind seal ei olegi, laternate meri sõuab aknast mööda ja kõikvõimalikud ümbritsevad helid on vaid filmi taustahelid, nad on sinna spetsiaalselt pandud. ja sind seal tegelikult polegi, sa ainult vaatab kõrvalt. või oled hoopis peategelane, kellelt on kaader eemale nihkunud.

seda võis muidugi arvata, et lusti ja lillepidu ja loorberitel puhkamist kauaks ei jätku, järgmisel nädalal läheb kool täie rauaga edasi. ühtlasi on ka uuele komp.õpetaja (ole läheb ära järgmisest aastast) kohale kandideerivate kandidaatide prooviloengud, sõelale jäänud 4 saavad loa kõneleda. tean, et üks neist on naine, keegi itaalanna, siis on per mårtensson, kes on tegelikult gotlandil noorte heliloojahakatiste õpetaja (aga ju siis on soov küpsemate geeniuste peale üle minna. igastahes kõik, kes gotlandil tema käe alt läbi käinud ja göteborgi jõudnud, on temast vaimustuses), kent olofsson, kes on hetkel malmö komp.õpetaja ja neljas oli vist keegi pilukas. ega minu mälu pole enam see, mis vanasti, 4 - tuleb välja - on liig suur hulk, et meelde jätta. aga see selleks. meil, rohelistel, pole seal loengutel muud teha kui kuulata, aga paaril õpilasel on hiljem sõnaõigust kah, et keda nähtaks parema meelega uue õpetajana ja nii. neil on isegi sõnaõigus sisseastujate blankettide puhul! vot selline demokraatia.