juudas

ja köik muud pyhakud sinna otsa. ma lihtsalt pean seda röömu teiega jagama. niisiis, otseloomulikult, katjast:
1.)tal on 8 telefonikaarti, neist 5 rootsi omad (alles äsja oli 6., aga yhest sai lahti). minu kysimuse peale, miks tal neid nii palju tarvis on, vastas ta, et mönede inimeste eest peab ennast varjama ja siis tuleb uus kaart teha aga vanad jäävad ikka kasutusse; 3, mis ei ole rootsi omad, on - yks valgevene, yks vene ja yks poola. telefone on tal tagasihoidlikult ainult 3, iga kord, kui ta telefonikaarte vahetab, siis kirub, et kui palju tal neid kaarte ikka on. aga see pole veel köik. aeg-ajalt kysib ta minu telefoni, et kellelegi prantsuskeelseid sönumeid saata. muidugi maksab ta mulle selle eest. vöiks ju arvata, et kui inimesel on 8 telefonikaarti, siis ei teki vajadust yhkesanda järgi. aga ei. nendel teistel kaartidel pole tal raha peal, nagu ta väidab. vaatamata sellele saab ta kogu aeg kellelegi sönumeid saata(oma numbritelt)...
2.)paar nädalat tagasi helistas keegi alt kella, mina muidugi ei avanud, sest mönikord tahavd mingid vöörad (loe: laisklevad immigrandid) lihtsalt trepikotta sisse saada, et seal burksi nosida vöi niisama hängata. kysisin veel katja käest, kes istus yhistoas arvuti taga otseloomulikult (kes veel ei tea - meil pole oma toas enam netti, jumaltänatud), igaksjuhuks yle, et ega ta kedagi ei oota, ta vastas ei. aga möne aja pärast hakkas keegi meie koridori ukse taga koputama ja ma sain aru, et see keegi tuli meie juurde. kutsusin katja ka, tema ytles, et ärme ava. keegi naisterahvas oli talle viimastel päevadel kogu aeg helistanud ja ta arvas, et see on tema. ja see naine oli ka yhtlasi keegi, keda ta enam näha ei tahtnud, 'halb tutvus'. ootasime siis oma 20 minutit (ma ei liialda!), see keegi muudkui aga kopsis edasi. mina pakkusin, et kysin lihtsalt läbi ukse, et kes ta on, meie koridoris elab teisigi inimesi peale katja ja minu, ma oleks vöinud isegi öelda, et ei tunne kedagi katja-nimelist ja et vöhivööraid kategooriliselt sisse ei lase ja köik. aga katja keelas. löpuks tuli keegi meie koridori pealt ka koju ja lasi selle inimese sisse. see polnud keegi muu kui katja söbranje, kes tundis muret, et katja on kuskile kadunud, sest ta oli oma numbri välja lylitanud (see oligi vist see kuues telefonikaart) ja kelle mees arvas, et katja on yldse rootsist jalga lasknud koos kogu kokkulaenatud rahaga, mida oli 80 000 seki, selle söbranje ja tema mehe raha sealhulgas. summa oli migratsiooniameti tarvis, aga nyydseks on seadus muutunud ja sellest polnud enam kasu ja see on juba omaette lugu. igastahes. katjal oli peale neid 20 minutit syda saapasääres ja kurgus ja jumalteabkus, mina olin lihtsalt pönevil ja löhverdasin omaette, kui tobe see olukord oli.
3.)oma msn-i on ta samuti hiljaaegu välja vahetanud, sest seal olid tal mingid inimesed listis, kellega ta enam rääkida ei tahtnud. blokki ta peale panna millegipärast ei saa.

ma ei tea, kas mulle lihtsalt tundub, et ta on naiivsuste naiivsus, vöi nii ongi.

veel: 'kas musta teed tohib piimaga juua?'
lihtsa kysimuse esitamise muudab ta mingiks väärastunud ristkysitluseks, mis teeb sind alguses iseäranis valvsaks, sest ta alustab kysimist, nagu oleks tegu millegi yliolulise, tösise ja mönikord isegi elu ja surma kysimusega. see näeb välja umbes nii: 'evelin, .... kas ma tohin sult midagi kysida? ... (vaikus, pilgud, miimikamäng, pinev ootusärevus) kas sul on telefoni peal raha? ... ma maksan sulle, mul oleks väga vaja.... anna andeks... ausalt, ma panen oma kaardi peale varsti raha ... (mina ulatan talle telefoni) ... tohib? lubad? (ma praktiliselt surun talle selle telefoni pihku) ... ma kirjutan hästi lyhidalt .... (klöbin) aitäh, suur aitäh... ' möne hetke pärast kuuleb telefoni surinat tema taskust, too mystiline keegi on talle vastanud ja algab sama asi aga otsast peale. ja lisaks köigele käib ta mul järel nagu väike kutsikas - kui ma lähen kööki, kui ma söön. ma saan aru, et kui ta kodunt väljas suurt ei käi, siis on tal muidugi seltsi vajadus, aga ma tahan ju kodus puhata, koolis inimesi kyll, kellega ninapidi koos olla. ja nii me siis istume, mina, pleier peas, volyym pöhja keeratud, vaatan aknast välja (otsesemat vihjet enam anda ei saa), tema kohe sealsamas, jälgib mind, vahepeal räägib minuga, mille peale tuleb mul muidugi pausi peale panna, et öelda talle, et ta kordaks, mida ta ytles, sest ma ju ei kuule. tema kostab selle peale, et ei olnud midagi, ta räägib niisama iseendaga. mina panen jälle play ja hakkab aga sama jama peale.. elu on ring nagu cd-plaat.