päeva jooksul heidab ta korduvalt pikutama, sest on nii väsinud (kuigi ta kuskil ei käi) ja jääb siis tavaliselt ka pikemaks ajaks magama, nii paariks tunnikeseks. vaheldumisi puhkehetkedega haigutab, 'oi kuidas tahaks magada', 'ma ei saa öösiti enam yldse magada' (töesti, pöhjust ei oska keegi aimata).
tema toiduportsjonid on päris korralikult (loe: rasva uppunud riis rasvast nöretavate kanatiibadega), kui arvestada asjaolu, et energiat ei pöleta ta grammigi. eks see ole muidugi igayhe enda asi, mis ta endale suhu topib, aga tema arvab millegipärast öigeks kommenteerida minu toiduportsjone, mis hakkab juba yliväga närvidele käima. aga nähvata ka midagi nagu ei taha, sest ta teeb seda ilmselgelt omastarust 'naljaga' ja ma kujutan täpselt ette, milliseks see järgnev vestlus kujuneks.
kui tal vahel harva siiski on vaja kuskile minna ja mul algavad loengud ka kuskil ennelöuna paiku, siis tahab ta vannitoas sättimise nii seada, et tema läheb enne, sest kui mina veel kodus olen, olevat temal kergem ennast takka sundida, riidesse panna, meikida, ja löpuks ka minna. aga kuna mul, pahatahtlikul inimesel, seda löputut aega oodata ei ole, siis ma leian muidugi viisi, kuidas enne teda vannitoas ära käia phää hää.
tal oli vaja osta kleeplinti, sest ta tahtis oma raamatute kaaned sellega yle kleepida. umbes nagu kleepkile, ainult et ribadest. ja oo seda kleepimise vaeva ja aega, mis selle peale läheb.. kleeplint sai muidugi ostetud, 3 prisket rulli pakis. vöiks arvata, et sellest järkub nädalakeseks vöi nii. aga mida mu silmad päev hiljem näevad - 3 rulli veel, seekord koos löikuriga. minu rumala kysimuse peale, et miks tal neid niiii palju vaja on, vastas ta, et aga nendel teistel pole löikurit. (käärid on meil olemas.)
juuste värvimissaagast olen juba eelnevalt paar rida kirjutanud. igastahes kulmineerus see löikusega, päris korralikult lasi maha löigata ja paar nädalat oli rahu majas aga nyyd hakkab jälle peale - eile öhtul kuulsin saatuslikku lauset 'ma tahan oma juustega midagi teha'.
komp.nädal kulgeb muidu täitsa tavapäraselt, siiani pole eredaid momente veel olnud. poole tunni pärast algab eriala, esimest korda yle pika aja individuaaltund. aga ole mulle meeldib, ta on äge.
pyhapäeval käisime beatega kohvekus, hea oli kuulda, et ma pole oma mötlemises ainuke must lammas. nimelt kirusime rootslasi - et kuidas nad siiamaani endale ligi ei lase. suhtlus nendega on yhest kyljest tore ja söbralik, nad tunnevad su käekäigu järele huvi ja vöivad päris jutukad teinekord olla, aga see vestlus ei välju kunagi teatud piiridest, sul on alati selline tunne, te TEGELIKULT ei öpi sa neid kunagi tundma, see inimsuhete sygavus jääbki kättesaamatuks. ma ei ytle, et ma eestis eriline sygavik olen, aga vörreldes siinsega .. see seletab imehästi seda, miks nad abielludes nii perekesksed on - neil pole lihtsalt häid söpru, töeliselt häid, ja nii suunavad nad köik, mis endast anda, perre. mis on ju ka omamoodi tore, aga kas mitte vähe yhekylgne. (kujutage ette, et iga kord, kui te mind näete, siis ma räägin kas ilmast, koolist vöi festivaliteosest; tuleb ette ka seda, et mitu päeva järjest esitatakse sama kysimus. ilmselgelt viisakusest, et oleks millestki rääkida, aga tegelikult ei lähe sisu suurt korda. vot selline on siinne suhtlus. ja ma tean, et ma olen sotsiaalses möttes täielik käpard, aga ikkagi.)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
0 comments:
Post a Comment