dirigentidest

Dirigentide õpetamine ja iseäranis lõpueksamid on siin omamoodi. Nii bakas kui magistris jagunetakse kas orkestri- või kooridirigendiks, magistris on võimalik piire ka hägustada. Tunnid toimuvad kord nädalas, mis kujutab endast üht pikka päeva jagunenuna tehnika, repertuaari, esitluste, praktika ja individuaaltunni peale. Viimane jääb koormuse tõttu tihti järgmisele päevale, sest õpetajaid on üks kummaski osakonnas ja ka nemad on (üli)inimesed. Koori poole peal on Jos Vermunt, kes õpetab ka Haagis ja juhatab Residentie Bach 2 koori ja orkestrit (vabandan lombaka tõlke pärast), mis on n-ö kuninglikud muusikute kooslused ehk siis mängivad tihti kuningliku pere üritustel ka jumalateenistustel. Orkestri poole peal on Ed Spanjaard, kes on juhatanud arvatavasti kogu klassikalise muusika repertuaari arsenali, eesotsas kaasaegse muusikaga. Nt  on ta selliste kaasaegse muusika ansamblite ees vehelnud nagu Nieuw Ensemble, Ensemble Modern, KlangForum Wien jt. Keda rohkem huvitab, võib lugeda siit, tegemist on märkimisväärse Muusikuga. Igastahes. Lodewijki ja Arildi õpetaja on loomulikult Jos, sest nad on mõlemad kooridirigeerimise peal. Osakonda võetakse inimesi vastu vähe, 1-2 tükki aastas, ja mõnikord pealtnäha arusaamatute eelduste põhjal - ka selliseid, kellel puudub täielikult tehnika ja arsaam dirigeerimisest, aga kes on muidu nt mõnel muul pillil suurepärased muusikud. Ehk siis puhtalt muusikaliste eelduste põhjal lootuse ja usuga, et 4 aasta jooksul suudab ta kõigele muule pihta saada. Ja kui ei saa, siis ta elimineeritakse. Iga aasta lõpus toimub midagi arvestuse/eksami-laadset, kus vaadatakse sinu taset ja arengut. Kui see pole piisav, öeldakse seda sulle ja sul on pool aastat aega, et teha silmapaistev arenguhüpe. Kui sa ka siis uuel arvestusel/eksamil ''ebapiisav'' oled, öeldakse sulle head aega. Karm, aga õiglane.
Ja nüüd bakaeksamitest. Laulsin septembris ühel kaasa ja mõni nädal pärast seda kuulasin järgmist. Kõigepealt oli Sofia. Kreeklanna, kes on spetsialiseerunud lastekooride peal ja teeb uskumatult head tööd nendega; tõesti, see oli omaette elamus vaadata, kuidas ta lastega tööd teeb ja kuidas lapsed teda armastavad! Sündinud lastekooride dirigent. Tänu temale on ühest norgu vajunud Amsterdami laste- ja noortekoorist saamas üks hetke parimaid siinmail.  Mõlemad (nii laste- kui ka noortekoor) osalesid ka tema erialaeksamil, pluss ekstra selle jaoks kokku pandud naiskoor. Kogu eksam oli lavastatud ühe Hermann Hesse jutustuse ning aastaaegade ja elutsükli idee ümber. Teoseid oli kavas seinast seina - eri autorid ja stiilid, eri koosseisud (k.a. väike instrumentaalansambel ja näitleja), aga tänu hästi läbi mõeldud narratiivile töötas kõik. Suurem osa repertuaarist oli ''kergem'' laste- ja noortekooride oma, aga nemad olid ka tema põhirõhk ja selle pärast kadus isiklik vastupanu teoste vastu kiiresti. Nii kummaline kui see ka pole, aga kui sa näed, et midagi tehakse 110% kire ja südamega, siis ei ole raske oma maitse erinevust selle suhtes ignoreerida. Eksamipäeval oli konservatooriumi Haitinkzaal rahvast täis (palju esinejate lapsevanemaid, sõpru ja konservatooriumi tudengeid), k.a. eksami komisjon, kelle hulka kuulub alati su erialaõpetaja, osakonna juhataja (dirigeerimisosakonna juhataja on keegi kolmas, ma ei teagi täpselt kes) ja sinu soovil kutsutud selle ala profid ehk siis Sofia puhul Hollandi juhtivate laste- ja noortekooride dirigendid. Kokku 5 ca 50-65-aastat meest. Sinu erialaeksam on omamoodi ka su visiitkaart ''pärismaailma'', sest vastavalt sellele, keda sa kutsuda lased, võid sa saada tööpakkumisi või jääd kellelegi meelde, kes sind hiljem kusagil soovitab vms. Ühtlasi oskavad nad sind selle kõige kriitilisema pilguga vaadata. Minu meelest tegi Sofia suurepärast tööd ja komisjoni poolt tehti talle kummalisi etteheiteid, nt et ta tantsib laval liiga palju (osad lood olid liikumisega ja muidugi tegi ta üht-teist kaasa) või et keskmine hääl polnud piisavalt välja töötatud (samal ajal kui sopranid olid ilmselgelt nõrgim lüli). Nagu nad tahtsid nokkida nokkimise pärast. Esimene etteheide oli seda jaburam, et nad peaksid ju ometigi aru saama, et kui ta oma füüsiselt ja olemuselt ei oleks selline energialaks, kes ELAB lastega laval, oleks tulemus ka lahja. Ta on ise öelnud, et kui jätkab magistris, siis tahab põhirõhu panna just sellele, kuidas saaks rohkem lastega laval tantsida ja teha see nende jaoks huvitavamaks. Aga enne kui keegi saab magistris jätkata, peab ta saama komisjonilt ametliku kutse, et kool peab teda ja tema pürgimusi magistris piisavalt heaks (tuleb esitada ka plaan, mida sa täpsemat magistris teha tahad). See kutse antakse õpilasele tema eksami lõpus. Neil on natuke kummaline (aga tore) komme, et pärast komisjoni arutamist jääb ka suurem osa publikust ja esinejatest tulemust ootama ning hinnang antakse õpilasele nende kõigi ees. Enne on muidugi privaatkõnelus komisjoniga - et detailidest täpsemalt rääkida,  aga sama jutt üldiselt pluss pääs magistrisse pluss hinne antakse kõigi ees. Sofia sai hindeks ''väga hea'' (sellest kõrgem on ainult cum laude) ning teda oodatakse magistris jätkama. Mida ta ka juba praegu teeb (kuna ta erialaeksam oli hilinenult nüüd ja mitte mais-juunis, nagu on tüüpilisem), sest töö sellesama laste- ja noortekooriga hoiab teda siin veel pool aastat. Edasi tuleb otsustada, kas ta üldse tahab siia jääda.
Teine lõpetaja oli šveitslane Konradin - orkestridirigent, kes tegi samuti oma eksamit hiljem kui tavaks. Juhatas Paganini viiulikontserti ja peast Brahmsi sümfooniat. Väidetavalt oli proovide arv olematu, aga tulemus väga hea, tüüp on ilmselgelt väga andekas ja juba praegu mitmel pool tegev, sai cum laude ning kutse magistriprogrammi.
Tore oli vaadata, kuidas bakalaureuse eksam võib olla üks nii oluline sündmus su elus - pered tulevad teistest riikidest kohale, eksami nimel rebestatakse naba paigast, peetakse kõnesid, tähistatakse. Minu enda bakaeksam oli selle kõrval nagu (tsiteerides Toomas Kaptenit) hiir peeretaks purki. Pigem kisub see magistrieksamile lähemale, ooperiga sai päris palju mässata. Ei tea mis nad siin veel magistrieksami jaoks ära teevad...
Aga nüüd te oskate umbes aimata, mis meid tuleva aasta juunis ees ootab, kui Lodewijk värske ooperiga endale bakakraadi soetama hakkab. Saab olema põnev!