kannan

ette eilsest kohvejoomisest. tasside hulka ma enam täpselt öelda ei oska, oli kas 6 või 7, aga ega see polegi oluline. degusteerijaid-kusipäid peale minu 4: johan, ivan, jonatan (üks tromboonimängija) ja oskar (eelmisel aastal jöteborjis bakalaureusega lõpetanud helilooja); idee algatajateks ivan ja jonatan. alustasime siis ubade röstimisega, tuli ära nii esimene ’pop’ kui ka teine ’pop’, proovisime nii presskannus kui ka mocca-masinas vaaritada, ube veel pärast ahjus paaritada ja lõpuks jahvatasime mingeid söetükke (ma liialdan võibolla natuke). mul oli kohe algusest peale kõik liiga keeruline, nemad tegutsesid seal ja mina vahtisin silmad pungis pealt. nad vispeldasid isegi piima käsitsi! aga eks neil tule see liigutus une pealt, mis mina hakkan abikätt ulatama. piim oli siiski tavaline, aga ju siis on nende meelest käsitsivispeldatud piim midagi ekstraordinaarset. kõrvale rüüpasime mingit punshi ja kõige lõpus konjakit, kõrvale sai mingeid püksiseid ja krõbinaid ja eesti shkolaadi hammustada. seltskond ise oli tore, jonatan parajalt jutukas ja muhe. kõik kulges muidugi rootsi keeles ja kohati mingeid väga rootsi-rootsi asju puudutavatel teemadel, niiet ma sain lage ja seinu ka vahtida; suurema osa ajast ma niikuinii kuulan ja ei kõnele, ütles ju juba eesti vanarahvaski muistsel aal, et tütarlapsel olgu suu kinni, aga kõrvad lahti. kuigi väga tütarlapse tunne mul seal ei olnud, pigem vastupidi – 4 mehemürakat sõrmkübaratest kohvi mekkimas ja sinna kõrvale pisukesi püksiseid kõrvale hammustamas, ise räägivad toiduretseptidest ja jumalteabmillest veel – ma oleks pidanud sinna kõrvale mune sügama. eesti mees on ikka õige neandertaallane, ei passi svenssonid kuidagi selle pildiga kokku. eesti mees on just selline, nagu üks rocki reklaam oli, kus mees mikserit puhtakslakkudes oma keele ära mikserdab ja siis ei tee teist nägu ka, ’’mehed ei nuta’’. eks ta ole, mõlemal ju omad head ja vead. kuldse kesktee käia poetaks sellise mikserdamise peale paar pisarat ja valmistaks siis oma naisele lahtitulnud tükkidest keelt alla viiva roa. armastusväärne, eko ja säästlik, samas lihasööja ja ikkagist mees, tõi ise saagi koju.
kui nüüd kalduda tagasi kohvijoomise juurde, siis mina küll ei ütleks, et see maitse nüüd nii kardinaalselt erinev oleks olnud, ei erinevate sõrmkübaratäite ega ka kodukootud ja sealkeedetud kohvi vahel (või pole minus piisavalt kusipead). eks ta aromaatsem ole, maitse ka tugevam. kuidagi paksuvõitu oli ja ma oleks lasknud kauem ka tõmmata, aga mehed on ju kärsitud. ega nemad ei tea, et mis kaua tuleb, tuleb kauniste. ainult vispeldamisele suudavad pühenduda täielikult. lõpp hea kõik hea, viimane ja kõige suurem tassitäis läks alla kesköö paiku, peale seda seadis igaüks sammud kodu poole. uni tuli nagu pidigi tulema.