aga

oligi lõbus see uörkshopp, võta näpust. minu kaasataritud pillist ei saanud küll asja, sest uued mänguasjad (geniaalseid häälitsusi tegev laste mänguklaviatuur) ei kõlba tihti 'bendimiseks'. a ma sain ühe vana kitarripedaaliga (uue nimega distortion box) mängida. see tüüp oli päris äge, kes kursusi läbi viis - suur turske jurakas aga ka väga abivalmis saksa mees, elektriku-välimusega (mida ta oma esialgselt hariduselt ongi. või raadiote parandaja, ma ei mäletagi enam) ja kui ta parajasti ei kõnelenud, siis meenutas al bundy't. päris mitmel olid kaasas sellised mänguasjad, mida bendida ei saanud ja need mängisid pärast joker'i (ehk al'i) poolt toodud ''pillidel''. aga mõnel õnnestus oma pilliga siiski nii mõndagi korda saata, eriti tehnikanohikutel. lõpukontsert oli üpriski mõttetu, meid jaotati kahestesse või kolmestesse gruppidesse ja siis improviseerisime mida aga suutsime. või siis mängisid siis, kui sul parajasti lasti mängida - sest meie armas elektronmuusika õppejõud oli helipuldi taga ja keeras sind maha millal aga tahtmine peale tuli, nagu me oleks mingid lapsed ja ei teaks ise, millal ennast vaiksemaks võtta ja lasta ka teis(t)el mängida. see keeras küll tuju alla, kui sa elu eest üritad mingit ägedamat asja välja pigistada või oled just sattunud mingi mitte-niiväga-müra heli peale (sest nende instrumentide puhul ei tea enamasti kunagi, mis tuleb) ja tema tõmbab su volüümi praktiliselt nulli. no munn mis munn. ja muidugi ei olnud publikut praktiliselt olla, kuigi kontsert toimus laste teaduskeskuse hallis ja inimesi käis sealt läbi küllaldaselt. aga vähesed jäid kuulama ja kui jäidki, siis ainult minutiks. huvitav küll miks.
teisipäeval pidi olema muusikateooria, aga kuna me kõik olime nii läbi omadega, õppejõud k.a., siis tegi ta ettepaneku viia tund läbi baaris, väikse õlle taga. vastuvaidlejaid polnud (kummalisel kombel). ja kuigi harald (ehk siis õppejõud) üritas teemat aine-kesksena hoida, kippus see ikka kuskile mujale kalduma, üldjuhul heliloomingusse. nt kuidas on muusikas oluline ehedus. või kas harmoonia ja kontrapunkt on üldse vajalikud. kiruti ka jalgpalli populaarsust ja seda, et nüüdismuusikale piisavalt tähelepanu ei osutata. ja kiruti veel nii agaralt, et ma ei jõudnud isegi vahele öelda, et nood jalgpallurid on ju lapsest saati iga päev trenni teinud ja selle kõige taga on nii palju inimesi ja tööd ja aega ja raha, aga nende nüüdismuusika siin on kehvemal tasemel kui ükski teine asi, igaüks neist tõdes peale selleaastast nüüdismuusikafestivali, et see oli täielik pask. kõige suurem kiruja oli üks noor daam esimeselt kursuselt, kes on sel aastal ainult ühe loo kirjutanud (paraku jäi meil see circuit bending'u workshopi pärast kuulmata) ja on laisk nagu kuninga kass. mis tal siis viga täis suuga seletada. ja kui ma ütlesin, et te saate ju raha STIM'ilt (mis on mingi organisatsioon, ma ei tea täpselt, kas ainult heliloojatele või muusikutele üleüldse) - ja see summa on IGA avaliku esituse eest (see ei loe, kas teos on iga kord sama või mitte) ca 1000 seki (ehk siis ca 1500 eeki). mispeale öeldi 'jah, sina helilooja hoia oma suu kinni, sa said ju 100o seki!'. nagu mismõttes. ärahellitatud laste kari, kes arvavad, et kui nad noodipaberit natuke määrivad, siis on see kohe meistriteos ja kõik asjad kukuvad neile kohe ise sülle - raha, mängijad, tellimustööd, austus ja kuulsus. ma ei tea, mind ajas see kõik nii vihale, aga ma oleks liiga emotsionaalselt ja tõenäoliselt ka vihaselt seal seletama hakanud, niiet otsustasin suu kinni hoida. sest ma olen tähele pannud, et kui ma vähe resoluutsemalt midagi ütlen, siis nad tõmbuvad kohe tagasi ja vahetavad teemat, nagu nad kardaks muga sellest rääkida. või siis võtan ma kõike liiga südamesse... aga no tõesti - kõige rumalam on suure suuga laisk kiruja.
kolmapäeval oli viimane erialatund olega, taaskord kolmekas (ehk johani ja ivaniga nagu meil kombeks saanud). ivan presenteeris ühte oma klarneti soololugu, mis oli ühe siinse tüübi tellimustöö oma lõpueksamiks ja mille esitamise ajal keegi poolalasti noor naine (väidetavalt tantsuõpetaja, kes ennast nüüd preestriks koolitab) koos valge voodilinaga väänles. aamen! ja mina näitasin oma akordioniduot ja sain kuulda, et see osa, mis neile kõige 'originaalsem' tundus (ülejäänud võivat olla ükskõik kelle teise kirjutatud), oli mu enda lemmik ja just see koht, kus ma endaks jäin, kõik muu oli lihtsalt katsetus ja põhines akordioni nüüdisrepertuaaril, mida aivi mulle jaanuaris tutvustas. ole veel uuris noodis seda kohta tükk aega, et kuidas see ikka tehtud on ja küsis isegi, et kuidas see komponeeritud on. mina vaatasin suurte silmadega vastu ja ei osanud midagi öelda. lõpuks tuli 'ma ei tea'. aga muidu oli täitsa tore tund, sõbraliku õhkkonaga. ja tuli välja, et ole on siin komp.õppejõud olnud 18 aastat (!), niiet on tõesti aeg uue õpetaja jaoks. kuigi ta jääb osadele magistriõpilastele alles ja ütles ka, et ma saan ju siia magistrisse tagasi tulla. phäähää. ma lubasin selle peale mõelda. mõtlemisaeg oli lühike nagu alati.
katja on hakanud jälle närvidele käima, muudkui aga seletab tühjast ja tähjast ja ei suuda mina enam seda 'puhast suhtlemise rõõmu' tolereerida. niisiis peksan ennast varahommikul üles (viimasel ajal isegi ilma äratuskellata) ja tulen koju natuke enne magamaminekut. oo õnnis rutiin!