paar

sõna põduralt. nagu arvata võis, siis jäin peale poola jäist tuult haigeks. või siis peale seda kui katja jättis ööseks vannitoa akna pärani lahti. aga poola ise oli vägev. nägin ära nii gdanski kui ka selle ümbruse, sain oma kannad tuliseks kõndida ja ahtri kangeks istuda, nende oma ’’nehi’’ proovi jälgida ja imehead värskeltpruulitud õlut mekkida. ainult ilm see raibe keeras aina külmemaks ja külmemaks ja mere ääres oli eriti jäine tuul. ja siin ma siis nüüd olen - küüslauku ja taimeteed ja tatti ja köha täis, eilsest ei suutnud enam ennast voodist välja vedada ja nüüd siis patune puudungi, komp.nädalal. eile pidi veel erialatund olema...
pühapäeval saabub maestro maimets ja kahenädalane katsumusterida võib alata. vaevalt, et see nii hull kui t.t. külastus saab olema.
katja on äärmiselt tore seltsiline, mõjub lausa tervendavalt. tal on siin see üks sõbranje, ma olen tollest ennegi midagi kirjutanud (venelanna, abielus ühe siinse türklasega, anja on tema nimi). igastahes, neil on nii soojad suhted, et isegi mul läheb süda selle peale soojaks. nt küpsetab anja katjale küpsetisi. ja see, kuidas nad telefoni teel ca tund aega on võimelised rääkima, tühjast-tähjast (aga pisiasjad ongi ju need, mis loevad!) , ja isegi kui katja peab vahepeal nina puuderdama minema, siis ta kõnet ei katkesta ja vestab edasi. kui paljud teist on julenud nina puuderdamise helide saatel telefonitsi rääkida, ah? ma arvan, et nii mõnigi peaks oma sõprussuhete üle nüüd natuke järele mõtlema. ja ärge siis järgmine kord imestage, kui minuga telefoni teel rääkides vahepeal kummalisi helisid kuulete – see näitab, et ma olen õppust võtnud. ma kavatsen katjalt veel nii mõndagi head ja paremat üle võtta.