vöib-olla

olen olnud ehk liiga kriitiline, on ju igal prussil kaks otsa (erinevalt töivetist) ja igayhe oma valik, kummast kinni haarata. tösi ta on, et igayks näeb vaeva ja väljendab ennast erinevalt, köik ei saagi yhe vitsaga löödud olla. möni on vahest yldse löömata jäänud! ma katsun nyyd oma kriitikameelt koos pahameelega alla neelata. rääkisin eile hassega koolis (ta on see ca 40-aastane endine arheoloog, kes endas muusiku kutse hiljuti avastas) ja sain nii mönestki asjast pärast hoopis teisiti aru. kuigi töenäoliselt läheb see hoog varsti mööda ja kriitiline mörd evelin töstab varsti jälle pead, seniks aga nautigem lillelöhna, toredaid inimesi, ilusta muusikat ja polevägaviga-rootsit.