läbi

said minu etteasted ja kummaliselt rõõmutu on olla. nagu polekski kivi südamelt veerenud vaid vastupidi - nüüd on kivi asemel rahn. reich tuli muidu täitsa kenasti ja äge oli mängida, tekkis isegi mõte, et võiks eestiski miski ansambli kokku ajada ja mängima hakata. ei suutnud siiski kuldjärv kogu klaverimängu rõõmu mus kustutada. no ja oma loo ajal olin alguses närvis nagu segane, tundsin isegi, kuidas üle keha värisema hakkan, aga rahunesin kohe maha ka (aga see närveldamine ei pidavat üldse välja paistma kusjuures, mis veel kõige imelikum. omastarust olin nagu haavaleht viimsepäeva tormi ajal). adekvaatselt praegu lugu ennast komenteerida ei julge, sest kõik on meeles ainult nagu mingi hämu, pärast lindistuse kuulamist oskab ehk paremini öelda. tunne on küll selline, et sel aastal ma oma lugudega rahule ei jää, just kõlapildi ja vormi mõttes, aga vähemasti saab neist õppida. festival on laias laastus olnud siiani väga kirju ja kohati ka ebameeldivalt shokeeriv. nt paar täiesti mõttetut performanssi (oleks nad siis huumorivõtmes esitatud, aga ei) ja inimeste üleüldine suhtumine - et kõik, mis tehakse, on suurepärane! üks aplaus ei erine teisest, taolist kõigesööja publikut pole ma veel näinud ja see teeb mind väga kurvaks. teri ei eristata sõkaldest ja isegi inimeste näoilmed ei ütle sulle midagi. see ei ole ju võimalik, et kõik meeldib. lihtsalt ei ole. mis veider komme - õhutada takka kõiki, puhtalt selle pärast, et nad TEEVAD. kvantiteedi kirbe maik ei lase mul seda kõike alla neelata, no ei lase.

katja käib kolmandat päeva turmismessil ja naudib seda täie rinnaga - ta saab seal inimestega suhelda (neid tüüdata), proovida kõikvõimalikke absurdsusi (alates viktoriinidest lõpetades söökide-jookide ja pärlite niidi otsa ajamisega) ja sealt massiliselt nänni tuua. minu õnn oli pliiatsite ja pastakate näol. homme on viimane päev ja arvatavasti peale seda puhkab ta ennast vähemalt nädal aega välja. kõneainet pakub see talle rohkesti ja kes muu teda ikka kuulab kui mitte mina. teine teema on feissbuuk. et kuidas ta pidi jälle oma konto ära kustutama, sest mingid tüübid, kellega ta suhelda ei taha, leiavad ta sealt ikka üles. minu ettepanek neid lihtsalt mitte äkseptida sai nii palju veidraid ja ebaloogilisi vastuseid-seletusi, et ma lõpuks suurest väsimusest loobusin. see on hullem, kui peaga vastu seina joosta, sest nii äraspidist loogikat pole minu kõrv veel kohanud. tema meelest on ta lihtsalt heasüdamlik ja viisakas. ja - siit tuleb päeva nael - eile ütles ta, et me sobime imehästi kokku. et ta olevat elanud nii mõnegi toanaabriga ja meie läbisaamine on suurepärane.