reede

õhtul käisid ivan ja johan minukal eesti šokolaadi degusteerimas. kalevi kommivabrik sai ainult positiivset vastukaja, rüüpasime veini kõrvale ja kõik oli tore. ainult et. mu toanaaber paljastas järjekordse palge - kohe kui ta kuulis, et mu külalised on meessoost, läks ta ähmi täis, sidus endale rätiku pähe ja algas arutlus, et kuidas me nüüd teeme - kas tema läheb kööki ja meie jääme tuppa või lähme meie kööki ja tema jääb tuppa või läheb ta hoopis mingi sõbranje juurde, kes elab vastasmajas. see ei tulnud hetkekski kõne alla, et me kõik ühes toas võiksime olla. mehed kui leeprahaiged, pidalitõbised - jookse, kuni jalad veel kannavad, ja vaata, et su rätik peast ära ei kuku, jumalaeest! tagasi kiviaega, üürime endale toa kloostris. sel ajal kui mina va patune külalistele bussipeatusesse vastu läksin, põgenes tema tuhatnelja vastasmajja (kuigi minu ettepanek oli, et me teeksime nii, nagu temal mugavam on ehk siis oleksime lihtsalt seal, kus teda ei ole. nii lõpuks iseenesest kujuneski..) ja kui ivan ja johan lõpuks öö hakul bussi peale saadetud said, ei vahetanud katja minuga sõnakestki. viimane piisk minu patusesse karikasse oli tõenäoliselt alkoholi tarbimine; paistab, et mul on õnn elada koos ''ma ütlen EI kõikidele pattudele siin elus''. ka järgmisel hommikul vaikis ta nagu haud ja oli ERITI kaua vannitoas, tavaliselt ta ikka küsib, et ega mul vannituppa vaja ei ole. no ja terve laupäeva onasin koolis koduseid ülesandeid teha - elektronmuusika, instrumentatsioon, 20.saj muusikateooria.. pärast pidin beatega (austria bassimängija jazz-osakonnast) pittu minema, aga olles ca tunnikese kuskil göteborgi elamurajoonides ekselnud leidmata õiget kohta, me loobusime. ja kõik, kellele helistada sai ja kes pidid meie tuttavatest seal olema, ei olnud sinna läinudki. niiet läksime lõpuks kooli juurde tagasi, võtsime ühe õlle ja siis koju magama. katjat kodus ei olnud ja pole siiamaani tulnud ka. mine tea, äkki saigi kuskile kloostrisse.

ja nädala alguses, teisipäeval oli erialatund a la sverige - kuna paljudele siin (eriti esmakursuslastele) valmistas peavalu, et erialatunde nii harva saab, tõstatati see küsimus eelmisel komp.nädalal. ole aga ütles seepeale, et kõik on rahade taga kinni pluss peetakse göteborgi komp.osakonda väga tugevaks (ehk kogu õppesüsteemi, mis selle taga seisab) ja seega ei hakka keegi midagi muutma. küll aga tegi ole ettepaneku proovida teha rühmatunde - sa lähed erialatundi koos ühe või kahe teise heliloojaga, sul on ca 30 minutit private ja seejärel võivad teised soovi korral sõna võtta - anda nõu, esitada küsimusi, teoretiseerida jne jne jne. ühesõnaga teha kõike seda, mida nad niiväga armastavad siin. ja sul on alati võimalus selle rühma siseselt kokku saada ja arutada mingeid probleeme, mis sul seoses teosega tekinud on. oleks nagu rohkem erialatunde, jah. ainult et mitte koos õige õpetajaga.. lõpuks olime mina, johan ja ivan ainukesed, kes seda meetodit proovisid ja ausalt öeldes mina pole küll kindel, kas see mulle passib. rääkija ma suurem asi pole, eriti kui asi puudutab muusikat (aga ma olen muidu ka ju selline vaiksem tüüp), ja teiste verivärskeid teoseid kommenteerida ka ei oska. mina näitasin lihtsalt partituure, nemad joonistasid tahvlile üüratuid skeeme, teoste taga on joonised, kalkulatsioonid, reeglid, sügavmõttelised ideed. ma ei saa ju ometigi öelda ''aga kas seda teost kuulates kujutab või näeb keegi seda graafikat ette? kas ta saab aru, et sa oled kasutanud ülemhelisid nr see, see ja see?'' või on nende oletatav kuulajaskond nii advanved, et see pole mingi probleem nende jaoks. oo ülim komplekssus! muusika - ma ei pea sind enam KUULAMA! milline kergendus! no ausõna, käige kõik sinna kohta.. ühesõnaga ma olin vait nagu surnud kala seal tunnis. ja ei ole eriti põnevil ka järgmise tunni pärast, mis on juba ülejärgmise nädala alguses. erinevalt ivanist ja johanist, kes juba kibelevad näha, et kuidas kõik edasi on läinud ja milliseks järgmine koosviibimine kujuneb. võibolla on tõesti nii, et erialatund on midagi nii intiimset (umbes nagu seks), et seda lihtsat ei saa kellegi teisega jagada. nagu ütles üks noor lootustandev eesti helilooja mulle lohtuseks. seniks aga harrastagem grupiseksi!