viimane

päev enne kui tuleb 22 - viimane taks.

nädalavahetusel oli nüüdismuusika festival, nimeks geiger. 2 ülipikka õhtut (kokku ca 12 tundi) eriti halba müramuusikat. täiesti liialdamata! ma ei tea, kas nüüdismuusika ongi nüüd siis sedapsi ja eestis ollakse kas maha jäänud või omast ajast ees, aga siin on kõik nagu ühe vitsaga löödud ja kirjutavad/mängivad/improviseerivad lihtsalt müra. muusika, mis ei tekita mingeid emotsioone; kui, siis ainult äärmiselt ebameeldivaid ja soovi ruumist lahkuda, kõrvad kinni panna. viimane on kusjuures kohati paratamatu, sest volume keeratakse nii tugevaks, et seda ei olegi füüsiliselt võimalik normaalselt kuulata - su trummikiled lihtsalt lõhkeksid (enne loo algust jagatkse rõõmsavärvilisi kõrvatroppe). ja kui veel lisada massiivsed kõlarid ja nende poolt tekitatud vibratsiooni, mis keha läbib, siis on see füüsiliselt nii ebameeldiv kompott, et ma ei nimetaks seda mingil juhul muusikaks. oijah. nukraks tegi see festival. kuhu on muusika jõudnud?? heakene küll, liigume edasi ja oleme progressiivsed jne aga kas mitte müra ei ole see, mis meid igapäevaselt ja pidevalt ümbritseb ja mille eest me nii väga tahame põgeneda? miks seda siis juurde teha kurat võtaks. ja kui mõni kaashelilooja ütleb peale seda festivali, et talle meeldis see ja et ta tunneb ennast inspireerituna, et ta tahaks kohe kirjutama asuda, siis sellest ei saa ma lihtsalt aru. minu pea pole veel tükk aega nii inspiratsioonivaene olnud ja hing sellist tülgastust tundnud selle nn muusika vastu. ei tea, mismoodi nad seal gotlandil neid heliloojaid kasvatavad (tänapäeva noorte rootsi heliloojate puhul võib rääkida gotlandi koolkonnast, sest 95% nendest on kõik oma karjääri seal alustanud), aga minule see küll mokkamööda ei ole.

käesolev nädal toob endaga taaskord orkestriproovid, mida lõputuid tunde kuulama peab. sekka veel paar muud loengut ja siis ongi juba reede ja tähtis külaline eestist siin. loen juba päevi, et oleks pühapäev ja tema läinud.