heliloojad

on siin isemoodi. 2 tunnust on, mille järgi sa alati rootsi helilooja ära võid tunda: tal on automaatne harilik pliiats ja ta tarvitab snus'i. snus on imepisike teekott, mis on täis tubakat ja mis topitakse endale suhu, ülehuule alla, kergelt külje peale ja mis nikotiiniannuselt võrdub viie sigaretiga. snus on seadusega lugatud ainult rootsis ja norras ja on paganama sõltuvusttekitav. siinsed noored heliloojad teevad paki snusi päevas, ühes pakis on 23-24 teekotti. arvutage ise, mitu sigaretti see päevas teeks. vot nii. muidugi ei tarvita siin kõik seda, aga suurem osa küll. minul kiusatust seda proovida pole veel tekkinud ja arvatavasti ei teki ka. mõni sexchange student on proovinud küll, kõik käivad nüüd ringi, ülahuul kergelt pundunud ja muretsevad, et mis siis küll saab kui koju peab sõitma - pole ju saada enam. no ja kolmandaks tunnuseks võiks nimetada avatuse. olla alati avatud igasugustele diskussioonidele, analüüsile, arutlusele. neile meeldib pidevalt ninapidi koos olla ja pea et teineteise ees komponeerida (perverdid). ivan on muidugi sellest kõigest vaimustuses - taanis oli ta kõik need aastad oma osakonna ainuke helilooja ja tundis üle kõige puudust kolleegidest. nüüd ta siis nautleb siin teiste keskel ja pakub aga välja uusi mooduseid, kuidas meie vaba aega koos ja ainult koos sisustada. isegi erialaga tegeleb ta ainult siin, kas komp.klassis või mõnes teises ruumis, muudkui aga arvutab oma teosed välja (''i have to start calculating on my new piece..''). mis siis, et ta elab üksi ja tal on mac ja sibelius ja finale arvutis ja ta saaks samahästi ka kodus töötada. ei. miks?


komp.nädal kulges ladusalt, kõik sai tehtud. erialatund oli külalishelilooja isabel soveral'iga. eile sai india muusika kontserdil käidud ja paar õllelonksu võetud, muud põnevat juhtunud ei ole. ilmad on päris külmaks läinud, lehed kolletavad kenasti, vahel on märg.